Talihärm selgitab, et lapsel võivad tekkida tugevad tunded seoses lemmiklooma surmaga, nende kogemist tasub vanemal valideerida ja lubada tal nutta, vihastada, olla kurb ning abitu. Kõik tunded on leina puhul lubatud ja loomulikud. Vanemal tasub näidata ka enda tundeid lapsele. Mida väiksem laps, seda keerukam on tal sõnadega tundeid väljendada, sel juhul tasub pakkuda lemmiklooma teemal joonistamist.

Vanemal ei tasu ära ehmatada lapse surmateemaliste piltide üle, laps protsessib sel moel oma tundeid. Ka mängudes võib laps etendada surma, see on loomulik. Tasub vältida lapse leina pisendamist lausega „Pole hullu, Sul on teine lemmikloom ju alles,“ või „See oli kõigest lemmikloom ju, Su pere on elus“.