ILSE BLOGI | Vaat see on kuurort! Taksi reisikiri eriti koerasõbralikust Euroopa riigist

Kust jookseb Ida-Euroopa mõtteline piir ning miks Poola koerad ja inimesed nii viisakalt käituvad? Ilsel on, mille üle järele mõelda.

Ilse tegi hiljuti oma elu pikima autoreisi ja sõitis (puuris, mitte roolis loomulikult) Kirde-Poola suvitama. Klassikalisi kuurorte me targu otsima ei hakanudki, nagunii on teada, et ametlikesse randadesse ei lubata koeri isegi siis, kui kuumus pildi eest võtab. Seega broneerisime esialgu kaheks ööks majutuse Ełki nimelises linnas, ent kuivõrd meile hakkas seal väga meeldima, jäime kolmandakski.

Oli see vast üks koerasõbralik linn! Kogu järveäärne promenaad oli väärikalt kõndivaid koeri täis. Enam kui 30-kraadises kuumuses olid joogikausid kõigi suuremate kaubanduskeskuste ees neljajalgsetele sõpradele valmis sätitud. Restoranides toodi need küsimatagi (ja järgnes tavapärane häbivoor - meie koer ju võõrastest kaussidest ei joo, tal peab enda oma alati kaasas olema). Lisatasu koera ööbimise eest kusagil ei küsitud - alles tagasiteel tuli esimene viiekas välja käia.

Aga mis peamine: järv! Järved on Ilse kirg. Need võimaldavad ju kopraks kehastuda, tundide kaupa kõrkjates ragistada, kaevata, juurikaid tuhnida. Ełki ametlikku randa me teekonda ette ei võtnud, aga täitsa linna sees oli korralik rohu- ja liivariba, kus mõned koerad juba ees möllasid. Kes tormas palli, kes kaika järele, ega`s meiegi saanud kehvemad olla. Koera saba käis mitu päeva küljelt-küljele nagu tüür!

Põhjus, miks me rahvarohketest kohtadest, seal hulgas ka randadest enamasti kõrvale püüame hoida, on suuresti tingitud Ilse sünnipärast introvertsusest. Ei jõua kogu aeg süüdlaslikult naeratada, et teate, meie koer ei taha, et võõrad teda torgiksid - ükskõik, kui nunnud kavatsused neil sealjuures on. Poolakad (nii inimesed kui koerad) aga lasid taksil rahus taksiasju teha. Ülemäärast tähelepanu ei pööranud talle keegi.

Nii sõlmis Ilse ise ootamatult sõpruse ühe väikese poola poisiga. Laps loopis ilma tagamõtteta järve liiva ja puuoksi. Ilse leidis, et tema kohustus on need puuoksad sealt omal algatusel ära tuua. Mängu jätkus pikemaks ajaks ja kõik süvalihased said korraliku mahvi.

Et kuurordist maksimumi võtta, sai Ilse pärast Ełki perioodi järgmise järve ääres ka kaaniravi. Ühe hotelli juures oli koertele rajatud oma ujumiskoht ning kuna seal peale meie oma ühtki koera ei viibinud, siis võis seda ajutiselt lausa privaatrannaks pidada. Taksi nägime ainult siis, kui kutsusime, sest loodusturism roostikus vajas harrastamist. Tagajärjeks kaks kopsakat kaani, kellest üks tolknes taksi kõhu all ja teine oli käpapadjandite vahele lõpuks mõnusa verise pesa teinud. Ent lõppude lõpuks on kaaniravil ju pikk ja väärikas ajalugu!

Kui Poolast (ja muidugi sealsetest šnitslitest ning rupskisupist) jäid Ilsele helged mälestused, siis kodumaa Läti oma kadunud tütart nii soojalt ei tervitanud. Oleme ka enne täheldanud, et vähemalt Riias koeri tänaval eriti palju ei näe ning mõnes toidukohas on lontkõrvadega klient ka ukselt tagasi saadetud.

Seekord ei olnud tere-tulemast-tagasi-paketi osa aga mitte koerapõlgus, vaid end kämpingusse parkinud venekeelsed seltskonnad, kelle muzõka oli kohustuslik repertuaar ka mitmesaja meetri kaugusel päikeseloojangut nautida püüdnud inimestele.

Muzõkale lisandusid klassikalised kolme- ja neljatähelised väljendid, mida samuti vaka all hoida ei saanud. Kella 23-ks lakkasid need kodukorra tõttu küll mõneks tunniks, ent tegid uuesti otsa lahti juba enne seitset hommikul. Koertele, kes veel lakkamatult selle soundtracki peale haukusid, ei saa seda kuidagi pahaks panna. Endalgi tekkis vastupandamatu soov haukuda või ulguda. Olimegi vanas heas Ida-Euroopas tagasi!

Poolat kui koerasõbralikku turismiriiki on kiitnud teisedki autoreisijad. Võtke siis taksi soovitust tõsiselt!