12 tite ema Lonni läks uues maakodus õhku täis ja hakkas plõksima

„Me sobisime Lonniga kohe ja teda tagasi aedikusse viies mängisin mõttega, et teda oma olemasolevale koerale seltsiks võtta. Mõtteks see siis erinevatel asjaoludel alguses jäigi.“ Lonni uue kodu leidmise loo pani Varjupaikade MTÜ blogis kirja tema perenaine Rüüt pärast kaht kuud ühist elu.

Minu esimene kohtumine Lonniga toimus novembri lõpus 2023 aastal. Ta oli siis hiljuti jõudnud Pärnu varjupaika koos oma 12 kutsikaga, kuid sain temaga juba jalutama minna, sest kutsikad olid juba piisavalt suured, et mõned tunnid omapead hakkama saada.

Me sobisime Lonniga kohe ja teda tagasi aedikusse viies mängisin mõttega teda oma olemas olevale koerale seltsiks võtta. Mõtteks see siis erinevatel asjaoludel alguses jäigi.

Uuesti kohtusime pikemalt juba veebruaris 2024, kui kõik kutsikad olid omale kodud leidnud, kuid Lonni ikka veel varjupaigas ootel oli. Mingil hetkel tekkis talle potentsiaalne kodupakkuja, kuid pärast nädalaid n.ö. broneeringus olemist ikkagi loobuti tema võtmisest.

Samal ajal jätsin mina hüvasti enda koeraga…

Märtsis tekkis Lonnile uus kodupakkuja, aga ka siis ei saanud ta endale uut kodu. Minu jaoks oligi see märk, et kui juba nii mitu korda temast loobutakse, peab ta ikkagi meie juurde jõudma.

Ühel aprillikuu alguse päeval tulimegi koos varjupaigast ära ja Lonni sai omale uue perekonna.

Lonni kohanes kiiresti. Teise nädala alguseks vabanes pingetest ning hakkas ennast üsna vabalt tundma. Võiks isegi öelda, et läks veidi õhku täis. Oli tal ju maakodus oma isiklik diivan, mitu hektarit õuemaad, iga päev 10- kilomeetrised jalutustiirud ning tiik, kus oma sügavat veearmastust näidata.

Kohalikud kassid jättis ta rahule aga hulkureid pidas oluliseks lähemalt uurida. Mõned küla vanamehed ei sobi talle esmapilgul samuti ning ebasümpaatiat väljendab ta purtsudes ja plõksides.

Omapärane suhe on tal lendavate putukatega - mesilased, kärbsed, herilased. Neid ta ei salli ja igal võimalikul juhul jahib neid oma hammastega. Üldse tundub, et lisaks korgi tõugu koerale ja rebasele on tema veres ka paras annus jahikoera, sest metskitse järele jooksma minnes kaotas ta kuuletumise käsklustele ja oma nime tundmisele. See - jahiinstinkt - ongi kõige ootamatum üllatus tema iseloomus. Õnneks elasime meie eelnevalt 14 aastat lääne-siberi laikaga, nii et loomadele reageeriv koer ei ole meile tundmatu - teame mida teha.

Lisaks on Lonni ka osav ronija, sest oma ilusat aedikuseina ei pidanud ta üldsegi takistuseks, kui me perega reisil olime. Nüüd tegeleme nuputamisega, kuidas elamine „Lonni-kindlaks“ saada.

Üks kord nädalas käime Pärnus päevasel väljasõidul ja siis on alati selline tunne, nagu Lonni oleks eluaeg linnas elanud. Ta lihtsalt käitub linnatänavate džunglis ja virvarris nagu oma kodus ning vaimustab inimesi sümpaatse ja viisaka olemisega.

95% ulatuses läheb meil väga hästi - toiduga ta ei pirtsuta, käsklusi kuulab, pikad jalutuskäigud on meie ühine rõõm, küüned said lõigatud ja Lonni on armas, mänguhimuline koer.

Ainult terassidiivani omastas ta sujuvalt ning surus minu ühte nurka. Vot see mulle ei meeldi!

Lonni on nüüdseks juba täiesti kohanenud ja võime kõik kinnitada - Lonni on imeline koer.

P.S. Ta on ka hea mutipüüdja - tervelt kolm juba kätte saanud.

Allikas: Varjupaikade MTÜ blogi