Eesti metsloomaühingu juhatuse liikme Virge Võsujala sõnul jõudis loom öösel tagasi peremehe juurde ning tema tabamisel oli tänuväärne roll Foruse turvatöötajatel, kes ta ühe ettevõtte värava alt leidsid, peremehele teada andsid ning looma puuri meelitada aitasid.

„Ta on nüüd ilusti kodus, väsinud pikast rännust ja paanikast. Ilmselt hetkel veel ei adu, et sõpra ei ole. Eks kõik osapooled saavad nüüd mõelda ja toimetada, igal juhul puur on üle käidud miljon-triljon korda. Õnnetus ei hüüa tulles - nii suur loom suudab end välja pressida ka kümnest sentimeetrist,“ rääkis Võsujalg. „Loomad on loomad ja sellega peab arvestama.“

Teine, auto alla jäänud okassiga oli Võsujala sõnul kodust kaugemale jooksnud - ilmselt sattusid kaks okkalist sõpra segadusse ja nende teed läksid lahku. Nii hukkuski üks neist arutu kihutaja süül hoolimata sellest, et teised liiklejad olid tollele ohutulede ja lehvitamisega märku andnud, et ta kiiruse maha võtaks. Paanikas loom oli teel edasi-tagasi jooksnud ning pealtnägijad ei osanud temaga kohe midagi peale hakata, kuni teistest autodest mööda sööstnud juht ta elu lõpetas.

„Ma näen hästi tihti inimeste tormakust ja ükskõiksust. Minu jaoks on ohutuled märguanne: peatu-vaata-veendu, kasvõi miljon korda. Ohutuled on ohumärk. Need on leiutatud selleks, et anda märku ohuolukorrast. Kui sulle antakse nendega märku, inimesed lehvitavad ja sa ei peatu, siis see tähendab, et sa ei hooli. See lugu oleks võinud ka inimese surmaga lõppeda,“ arutles metsloomade päästja. „Mul on väga kahju sellest okasseast, aga nüüd on nii, et enam midagi teha ei ole.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena