Narvalanna kulutas kogu pensionisambast välja võetud raha loomakliinikule, koera päästa ei õnnestunudki

Narvalanna Maria kulutas pooleteise aasta jooksul oma koera ravile ligi viis tuhat eurot, mille ta teisest pensionisambast välja võttis. See kümne aasta jooksul kogutud summa oli ainus sääst, mis talle jäänud oli, kuid koera päästa ei õnnestunudki, vahendab RusDelfi ajalehes gazeta.ee kirjutatut.

Maria enam kui kümme aastat muretult ja tervena elanud ida-euroopa lambakoer jäi ootamatult haigeks. Tema tervislik seisund nõudis mitmeid analüüse, ravimeid, kahte operatsiooni ja kahte päeva ühe Tartu kliiniku intensiivravi osakonnas. Maria võitles koera elu eest viimse hetkeni, ent looma päästa ei õnnestunudki ning viimased 400 eurot kulusid tuhastamisele ja urnile.

„Selliseid otsuseid võib olla raske selgitada inimestele, kellel pole kunagi koera olnud. Omal ajal päästis ta mind raskest depressioonist. Ta oli 12 aastat kogu pere lemmik, mu poegade parim sõber. Operatsioonide vahel tundis ta end talutavalt ja nüüd saan aru, et tegin tema heaks kõik, mis suutsin, ja see lohutab mind,“ rääkis Maria gazeta.ee -le.

Koera surmast on nüüdseks kaks aastat möödas. Maria ja tema noorim poeg unistavad uuest kutsikast, kuid annavad endale aru, et just loomakliinikute hindade tõttu ei saa nad seda endale lubada. Ta ei ole aga ainus, kelle jaoks koerapidamisele kuluvad summad ulmelised tunduvad.

„Toidust ma ei räägigi, 160-200 eurot kuus on miinimum, et koera toita. Muidugi ei saa me lihtsalt lubada kallist ja spetsiifilist toitu, mis maksab 60-80 eurot kilo. Aga hiljuti käisime koeral küüsi lõikamas ja käppadelt kalluseid eemaldamas ning maksime 150 eurot. Ostsime ravimeid - veel 50 eurot. Kui ta äkki haigestub, pole enam selge, mida teha – tõenäoliselt tuleb laenu võtta,“ tunnistas ajalehele ühe suuršnautseri omanik.

Noor Narva loomaarst, kes oma nime avaldada ei soovinud, ütles, et veterinaarteenuste hinnatõus on suuresti õigustatud. „Kõik läheb kallimaks: alates kommunaalkuludest ja rendikuludest kuni vati ja muude ühekordselt kasutatavate esemeteni, mida visiitidel kasutame,“ ütles ta.

Oma osa mängib tema sõnul ka veterinaararstide vähesus Eestis ja hõre konkurents. „Sellele erialale ei ole väga suur konkurss, aga kui ma paar aastat tagasi õppima asusin, ei olnud ka sellele erialale suurt tungi. Sellepärast on meil madalad palgad. Ma ei saa öelda, et ma oma palgaga rahul oleks, aga 1200-1400 eurot kuus - võttes arvesse töökoormust, vastutust ja kulusid enda kvalifikatsiooni tõstmisele - pole siiski nii suur raha,“ ütles arst.

Ida-Virumaa loomakliinikute hinnad on Eestis ühed madalamad, kuid raskemaid operatsioone ei soovitanud loomaarst seal teha. „Siin pole sellist aparatuuri nagu Tallinnas ja Tartus, kus koertele-kassidele saaks teha MRT või vere kiirtesti, mis valmib viie minutiga. Meie aparatuuri kasutades võtab sama analüüs aega viis tundi ja kui juhtum on kiireloomuline, võib loom selle aja jooksul surra,“ hoiatas spetsialist, kes siiski julgustas lihtsamaid protseduure, seal hulgas diabeedi- või kilpnäärmeravi, steriliseerimist ja kastreerimist Narvas tegema.

Kuigi hinnatõus on paratamatu, on Ida-Virumaa koerasõprade ühenduse Lucky Dog juhil Tatjana Zamorskajal varuks nõuanne, mida kõik kutsikate soetajad järgida võiksid: kutsikas tuleb osta ainult usaldusväärselt kasvatajalt, et mitte hiljem ravida tervet hulka justkui eikusagilt pärit haigusi.

Samuti ei tohi tema mingil juhul kokku hoida kvaliteetse toidu pealt. „Kui rääkida kuivtoidust, siis kvaliteetset professionaalset toitu tavalisest supermarketist ei leia. See toit on „tühi“; see ei sisalda kõiki vajalikke aineid, mis omakorda kindlasti mõjutab looma tervist tulevikus,“ kinnitas naine, kes oma koertele valmistab toidu otsast peale ise. „See on küll aeganõudev, aga kui veab, käite edaspidi loomaarsti juurde vaid korra aastas – rutiinseks vaktsineerimiseks,“ lausus ta.