ARVAMUS | Mirjam Näkk: me kõik kardame hamba välja tõmbamist, kuid põrsastele tehakse seda tuimestuseta

Inimestena teame, kui kohutav on hambaarsti juures lasta hambaid puurida, kuid me kannatame selle ära teadmisega, et see on meie heaoluks vajalik. Väikestel põrsastel lõigatakse ilma igasuguse tuimestuseta ja ilma vältimatu vajaduseta silmahambad lihtsalt tangidega maha, kirjutab MTÜ Nähtamatud Loomad vabatahtlik Mirjam Näkk.

Tööstuslik loomapiinamine pole ainus viis liha tootmiseks. Väikesed põrsad väärivad palju paremat kohtlemist kui neile tööstusfarmides osaks saab.

Järgnevat tõde on raske taluda ka väga tugevatel inimestel ja ma lihtsalt ei suuda uskuda, et see kõik juhtub päriselt ka minu armsas Eestis. Minagi arvasin kord, et Eesti põrsakesed saavad väljas päikese käes ringi joosta. Tegelikkus on aga hullem kui õudusunenägu.

Üks süütute vastsündinud põrsaste esimesi kokkupuuteid inimesega on valust läbi imbunud mutileerimiste kadalipp. Neile saab kiirelt selgeks, et inimest tuleb karta.

Inimestena teame, kui kohutav on hambaarsti juures lasta hambaid puurida, kuid me kannatame selle ära teadmisega, et see on meie heaoluks vajalik. Väikestel põrsastel lõigatakse ilma igasuguse tuimestuseta ja ilma vältimatu vajaduseta silmahambad lihtsalt tangidega maha.

Kas sa suudad seda valu endale ette kujutada, kui sinu hambad lühikeseks nüsitakse? Hammaste lõikamine tekitab vaesele põrsakesele nii lühi- kui ka pikaajalist valu, kuna vigastada võivad saada ka igemed ja keel ning sageli tekib põletik, mis võib levida muudesse kehaosadesse ja isegi emise nisadele.

Tööstuslikus seakasvatuses ei lubata põrsale alles jätta ka tema saba. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas keegi tuleb selle peale, et hakata väikestel loomalastel tükke küljest ära lõikama. See on kehaosa, see kuulub ju keha külge. Sabade profülaktiline lõikamine on Eestis keelatud, kuid kahjuks seatööstust see ei huvita ning pea kõigil Eesti põrsastest on sunnitud selle sandistava ja ebavajaliku protseduuri läbima.

Ma isegi ei hakka siinkohal neile ettekäänetele ja õigustustele kõlapinda andma, millega seatööstus silmhammaste ja sabade lõikamist põhjendab. Ütlen vaid, et need probleemid on tööstusliku seakasvatuse kohutavate elutingimuste tulemus. Lahenduseks oleks sigadele anda liikumisruumi ja tegevust. Kui loomad tunnevad ennast hästi, siis ei teki ka probleeme, mida niivõrd vägivaldsete ja julmade meetmetega kinni mätsida.

Seatööstusel on kaitsetutele põrsastele varuks veel üks kohutav protseduur, mis saab osaks vaid poiss-põrsastele – kastreerimine. Ei vaja ilmselt mainimist, et kastreerimine on igat liiki isasele isendile äärmiselt valulik protseduur. Valuvaigistavaid vahendeid tööstuslikus loomakasvatuses ei kasutata.

Minu kolleeg, kes käis salaja välismaa seafarmis tööl, kirjeldas, kuidas kastreerijate seas ei olnud ühtegi meest. Ilmselt oli sellel oma põhjus. Ei tea ju, kas mõni mees suudaks teise mehe munandid paljaste kätega ja ilma valuvaigistiteta küljest rebida. Ta ütles, et just siis oli tal kõige raskem tööle minna ja valetas ülemusele viis päeva järjest, et on haige.

Kõigi nende protseduuride ajal kuulevad oma järge ootavad põrsad esimeste valukarjeid. Nad värisevad selles piinarikkas ootejärjekorras juba enne, kui külm metall nende ihu puutub.

See kõik ei pea nii olema. Loomi saab kasvatada palju-palju paremates tingimustes. Astu süütute põraste kaitseks välja ja näita, et kõik loomad väärivad piinadest vaba elu.

Avalda oma toetust, kui arvad, et sigade sandistamisel pole õigustust. Seda saad teha siin!