ILSE BLOGI | Issand, mis nad koeraga teinud on! Kuidas taksist ootamatult geiikoon kujunes

Ilsel on teile, head lugejad, midagi üles tunnistada: ta tuli kapist välja ja käis möödunud nädalavahetusel Tartu Pride`il. Õigemini ei õnnestukski tal seda kuidagi varjata, sest fotod vikerkaarelippu mähkunud taksist ilmusid mitme meediaväljaande galeriis ja pilte tehti ka osalejate poolt selle rongkäigu vältel temast ilmselt sadu.

Vikerkaarelipp tuli meile kaugelt - Madridist. Tütar Bianka on Hispaanias elanud nüüdseks 15 aastat ja alustas juba teismeeas kuulutamist, et soovib tulevikus geiõiguste eest võidelda.

Nõnda ongi läinud. Olles ise küll täitsa heteroseksuaalses suhtes hispaanlasega (sellegi hirmsa patu eest on end rahvuslasteks pidavad eesti soost isased teda „inimrämpsuks“ nimetanud), on temast Madridis kujunenud nn gaymom - noor naisterahvas, kes on oma tiiva alla korjanud hunniku lõbusaid kunstiannetega geinoormehi. Neist mõnega koos juhib ta ka menukat podcasti „La pastilla gay“, kus lustakas võtmes arutletakse vikerkaarerahva võlude ja valude üle.

Niisiis tuli Bianka, lipp kaasas, Tartu Pride`ile kohale ja ükski vägi ei suutnud väärata, et paraadi ajaks ei seotaks seda lippu Ilsele kaela ümber. Kuni Bianka oma podcasti jaoks erinevaid inimesi küsitles ja rahvavalgustuslikus korras ka Madridi Pride`i tavade kohta infot jagas, püsis Ilse tema elukaaslase Victori käes rihma otsas.

„Oi, kas me tohime teda pildistada?“ oli konkurentsitult kõige sagedasem küsimus, millega Victor kokku puutus. Enamasti oli see saadetud rõõmsast naerupahvakust ja käega viitamisest. Siiski kõlas rongkäigu ajal pealtvaatajate seast ka nördinud kommentaar: „Issand, mis nad koeraga teinud on!“

Saatusekaaslasi oli Ilsel paraku veelgi. Vähemalt paar teistki koera kandis kaelarihma vahel paberist lipukest, aga me ei lasknud end häirida ei konkurentsist ega sellest, et publikust möiratati paar korda pahaselt ka p-tähega sõna. Ikkagi rõõmupidu!

Üks Bianka intervjueeritutest ei hoidnud tagasi oma pahameelt ja uuris, millal siis ka nekro- ja zoofiilid oma abieluõiguse pälvivad. Temast hoidsime taksi igaks juhuks eemal. Mine tea, pärast äkki ongi 70aastane pahur väimees majas?!

Et tütar polnud halastanud ka isale ja oli kinkinud talle T-särgi kirjaga „The Gayfather“, ei pääsenud pildistamisest ka Tom, kes ei hakanud targu selgitama, et oleme temaga mehe-naise suhtes juba gümnaasiumiajast alates, neist viimased 28 aastat ka kombekalt abielus.

Igal juhul lontis Ilse rongkäigu kuulekalt lõpuni ega pannud kellelegi liigset tähelepanu pahaks. Edaspidi ta sellistest üritustest ilmselt siiski osa ei võta, kui just südamest ei paluta. Mitte, et tal midagi kvääride vastu oleks, lihtsalt rahvarohked kohad, kus keegi madaltihedale olendile kogemata peale võib astuda, ei ole tema teema siin elus.

Olime küll mänginud mõttega, et kui keegi tunneb huvi, kas meie koer on homo, pareerime selle küsimuse väitega, et ta on mittebinaarne või hoopis furry, (midagi niisugust ta enamiku ajast ju ongi), aga oma selge identiteedi kehtestamiseks alustas taks kohe pärast paraadi lõppu veenvalt jooksuaega.

Nii et tema kokkuvõttev sõnum oma lugejatele oleks: „Make love, not war!“ Või siis maakeeli: ole kas homo või hetero, peaasi, et oled tore inimene! Või koer. Ja veel üks oluline märkus: ärme võta asju, seal hulgas iseennast, alati surmtõsiselt. Tema kommunikatsiooninõunikuna kirjutan sellele avaldusele kahe käega alla.