Teine variant olnuks halastussurm: nälja tõttu liiva neelanud noor hobune sattus kirurgi noa alla

Vaid kaheaastane Rudolf läbis eile Jelgava loomakliinikus elupäästva operatsiooni, mille käigus leiti tema jämesoolest hunnik liiva. Et tegu on hobusega, kes varasemas elus pidi ise enda eest hoolt kandma, kahtlustab looma päästnud naine, et saatuslikuks saigi maast toidu kraapimine, mis organismi kahjustas.

Rudolf saabus Anne-Mai Müürsepa juurde tänavu kevadel - naine peab loomapäästetalu, kus temaga koos elab 50 rasketest oludest pärit looma-lindu. „Ta on päästetud väga kehva elu pealt: talle ei võimaldatud ei heina ega vett, pidi ise endale toitu otsima. Samuti olid tegemata kõik vajalikud protseduurid, sealhulgas parasiidikuurid. Teiste hobuste juurest aeti ta ära ja elas üksinda põlluserval,“ kirjeldab Anne-Mai, kes heade inimeste abiga hobuse eest hoolitsemise enda südameasjaks võttis.

Rudolf kohanes ja kosus ning kõik tunduski kenasti sujuvat. Eile lõuna ajal märkas Anne-Mai, et Rudolf viskas end pikali kohta, kus ta seda varem kunagi teinud polnud. „Aimasin halba. Läksin ja ajasin ta kohe üles ja liikuma, 30 meetrit eemal hakkas uuesti pikali viskama. Siis sain aru, et tuleb tegutseda - ja kiiresti,“ meenutab naine hirmutavat pilti.

Ta jooksis talli nööri tooma ning helistas sõbrannale, kes valuvaigistiga kohale kiirustas. Rudolf ei näidanud aga toibumise märke ning Anne-Mai helistas läbi erinevad loomakliinikud, et üha suuremates valudes hobusele kergendust leida. Arstide abiga sai selgeks, et Rudolfil on raskekujulised koolikud ja abi peab ta saama võimalikult ruttu.

„Helistasin transpordifirmale, kellel on olemas turvaline ja kaameratega varustatud hobuveoauto. 20 minuti pärast oli sõiduk hoovis ja Rudolf autos alustamas sõitu Lätti, Jelgava kliinikusse. Viimane sai valitud seetõttu, et teenuste kvaliteet on seal üks Baltimaade parimaid ja hinnad veidi inimsõbralikumad,“ selgitab Anne-Mai.

Kliinikusse jõudis Ruudi õnneks elusalt, kohe tehti vajalikud uuringud ja selgus, et on vaja opereerida. „Küsiti kas olen operatsiooniga nõus ja kuigi ma teadsin, et ega mul seda 5000 eurot pangakontol ei ole, andsin ma jaatava vastuse, sest ma ei kujutanud teistsugust otsust ettegi,“ räägib naine. „Teine variant oleks olnud opilaual eutaneerimine.“

Algas järgmine faas närvisöövast ootamisest. „Alustati opereerimist, arstiga jäi jutt, et kui operatsiooni käigus selgub, et osa soolest on kahjustatud või on midagi muud väga halvasti, siis ta helistab ja otsustame, mis edasi,“ tunnistab Anne-Mai.

Ootaja aeg on pikk. Esialgselt lubatud kahest tunnist sai neli. „Närv enam ei pidanud ja helistasime ise. Operatsioon oli veidi aega tagasi edukalt lõppenud ja hobune toimetatud just ruumi, kus oodati tema narkoosist ärkamist. Tema jämesooles oli palju liiva - ilmselt varasema elu tagajärg, kus ta pidi endale koguaeg maast süüa kraapima ja otsima. Ka peensooles oli pisike ummistus ja parasiitidest jäljed. Parasiite õnneks ei leitud, küll aga olid nad jõudnud varasemalt veidi organismile kahju teha,“ võtab Anne-Mai leiu kokku.

Arsti sõnul on prognoos üsna hea ja loota võib täielikku paranemist. Rudolf peab jääma veel kaheks nädalaks kliinikusse ravile ja jälgimisele. Tema kõhul on nüüd väga suur, meest kaunistav arm.

„Tema elu on alles ees,“ sõnab Anne-Mai, kes palub südamest heade inimeste abi tõenäoliselt 7000 euro suuruseks kujuneva raviarve maksmisel. „Loodan parimat ja proovin müüa kõike, mida mul müüa on!“

Rudolfi paranemisele saab kaasa aidata, tehes ülekande MTÜ MT RESCUE HORSES arvele: EE122200221073576081