LUGEJAKIRI | Selline on Tallinna loomade elu: sa ei tea, kas näed oma kassi veel kunagi või oligi see viimane kord

„Kus sa küll oled?!“ ahastavad noored, kes loodavad ja ootavad. Ehk on ta siiski kusagil ja tuleb tagasi? Aga selline on loomade elu Tallinnas. Sa ei tea iial oma lemmikut välja lastes, kas sa näed teda veel, või see oligi viimane kord, kirjutab Toini Karu, kelle tütre kass hiljuti Nõmmel kaduma läks.

Läänemaal, kaugel linnakärast ja mürast elas kord üks täiesti harilik emaskass, kes tõi ilmale täiesti tavalised triibikud ja neid oli palju. Kõik kiisulapsed leidsid endale omanikud, ka vennakesed, kelle nimedeks said Bennu ja Kennu.

Neil loomakestel vedas! Omanikeks said tõsised loomaarmastajad, noored inimesed. Koos koliti Soome, sest seal need noored töötasid. Elu oli imeline, kahetoaline korter saunaga toredas linnajaos oli äge koht nii loomadele kui omanikele, kes nendest väga hoolisid. Koguni nõnda, et pisikestele vennastele jäeti päevaseks ajaks telekasse rahustav mereelukatega programm, et loomalapsed, end igati mõnusalt tunneksid.

Aeg möödus ja saabus hetk, mil noored tööga seonduvalt end tagasi koju Eestisse sättisid. Tallinnas, kahetoalises korteris, toreda õuealaga kohanemine läks vendadel väga kiiresti. Kärmelt tehti ümbruskonnaga tutvust ja avastati uusi põnevaid kohti, kus jalutada.

Loomakesed olid harjunud väljas käimisega, kuna peremees veetis nendega ühe eelneva suve nende koduses talus. Loomad said kogu suve ringi luusida ja nautida suvise maaelu kogu rõõmu ja võlu. Siis tuli tagasi sõita Tallinnasse. Et loomad olid kiibistatud ja kandsid kaelarihmu, hajus hirm, et nendega võiks midagi juhtuda ja ega juhtunudki. Loomakesed käisid õues ajal, kui suurem liiklus oli hajunud ja tegid oma tiirud ära, pisemal, Kennul, olid tiirud siiski veidi pikemad. Kõige pikem nendest ulatus isegi kolme päevani. Siiski saabus ta alati tagasi.

Nõnda möödus kaks aastat. Kuni hetkeni, kui Kennu koju ei tulnud, ei kolmandal, viiendal päeval ega kunagi enam…

Omanikud ketrasid läbi kõik lähedalasuvad pargid, ümbruskonna, kleepisid sildid kõikjale, kuhu vähegi võimalik. Helistasid läbi kõik varjupaigad ja postitasid info veebi, tulutult. Õhtuti oli kõige kurvem ajal, kui Kennu tavaliselt tuli, märkamatult, otse söögikausi juurde rahulolevalt nosima asudes ja rõõmsalt peale seda nurruma asudes.

Kõik see on möödanik. Nutud on nutetud aga valu jääb. Kas see oli rebane, keda Tallinnas on väga sageli liikumas nähtud, kuri inimene, kes otsustas loomakese elu kustutada või miskit muud.

On kaks noort, kes väga hoolisid ja südant valutasid, et loomadel oleks turvaline ja hea elu. Kas piisavalt? Ehk oleks GPS seade päästnud selle loomakese elu, kui ta kusagil abitult lamas ja abi ootas? Oleks olnud võimalik tema käimisi jälgida. Tegelikult oli noortel plaanis see lähiajal soetada, aga asi venis.

Nüüd on vennakene üksi, teeb oma käigud, õhtuti nurrub üksi oma nurrud ja elu läheb edasi mingitmoodi, ilma Kennuta. „Kus sa küll oled?!“ ahastavad noored, kes loodavad ja ootavad… Ehk on ta siiski kusagil ja tuleb tagasi? Aga selline on loomade elu Tallinnas. Sa ei tea iial oma lemmikut välja lastes, kas sa näed teda veel, või see oligi viimane kord. Selline on elu.

Kui keegi juhtub Kennut siiski kohtama, palutakse tal helistada telefoninumbrile 56483466