ILSE BLOGI | Neid on 9 miljonit, aga nad käivad tänaval lahtiselt ja nende pissi peab peremees maha pesema

Ise lehvitavad ja lendavad soojale maale, aga mina pean rongiga Tartusse loksuma! Umbes nii võiks seekordne nutujoru alata, õigemini algabki. Ilse jäeti jälle Hispaania reisist maha, mistõttu tal ei õnnestunud sealsete koerte ja nende kommetega tutvuda. Eks mul kui tema perenaisel ja pressiesindajal tuleb see ülesanne siis enese peale võtta.

Ilse pole jätkuvalt oma esimese lennureisini jõudnud. Küllap oleks see märkimisväärne närvikulu nii talle, meile kui lennuteenindajatele - arvestades, et tegemist on takjakoeraga (termin nende koerte kohta, kes omanike küljes eriti kinni on).

Seekord võimaldas talle takjasündroomi meie noorem tütar, kelle hoolde ta Eestis jätsime ning kes võttis ette avantüüri temaga rongis Tallinnast Tartusse sõita. „Ta on tüütu,“ nentis tütar kokkuvõtteks lakooniliselt, pidades silmas taksi kommet enda jaoks võõras kohas pidevalt süles istuda. Arvata võib, aga vähemalt esimene rongireis sai linnukese kirja.

Vanainimesed ise luusisid samal ajal mitu nädalat ringi mööda oma teist kodumaad Hispaaniat. Puhkus või mitte, koeravaatlusega tuleb ka sel ajal instinktiivselt tegeleda. Noblesse oblige!

Hispaanias elab statistika järgi üle üheksa miljoni koera. Peamiselt jõuavad sealt kandist Eestisse masendavad lood jahikoertest - galgodest ja podencodest -, kes teinekord juba pärast ainsat jahihooaega piinarikkalt hukatakse või hüljatakse. Loomapäästeorganisatsioonide abiga on neid Eestissegi päris arvestatav hulk toodud. Tõu poolest jahikoer Ilse vangutab selle nähtuse pärast koos teiega masendunult pead.

Hispaania mitteametliku korrespondendi ja kultuurisaadikuna pean oma kohuseks siiski märkida, et kaugeltki kõik selle rahvuse esindajad pole elajad. Mitmed omavalitsused on kehtestanud reeglid, mis ka Eestis soojemal ajal tänuväärseks võiksid osutuda (küll naabrivalve nende jälgimisele kaasa aitab).

Juba mitmendat aastat järjest kohustatakse koeraomanikke oma lemmikute järelt koristama. Mitte ainult junne korjama, vaid ka avalikesse kohtadesse lastud pissi maha pesema. Vastasel juhul võib oodata kuni 3000 eurone trahv. Nõnda käivadki koeri jalutavad inimesed (paraku mitte küll kõik) linnades ringi vööle kinnitatud spreipudelitega, mille sees loksub veega segatud puhastusvahend. Kõige loodussõbralikumaks peetakse äädika ja vee lahust. 40-kraadises kuumuses kõrgete kivimajade vahel võiks lehk muidu talumatuks kasvada.

Mitmed Hispaaniat külastanud eestlased on omavahelistes vestlustes mulle väljendanud imestust: kuidas sealsed koerad nii rahulikud ja hästi kasvatatud on? Ei mingit karglemist ega kiljumist, kuigi koeri näeb avalikus ruumis väga tihti ja ka tänavakohvikutes on nad oodatud kliendid.

Eks siingi tee palavus ilmselt oma töö. Kes see ikka jaksab end pildituks rapsida? Ent mitte ainult. Uus loomade heaolu seadus kohustab (vähemalt teoorias) koeraomanikke käima ka baaskoolitusel, kus neile tehakse selgeks koerapidamise põhitõed ja loomapsühholoogia alused. Kursus on sealjuures tasuta, häda on vaid selles, et kohti, kus neid korraldatakse, siiani napib.

Koolitatud või mitte, igal juhul püüdsid korduvalt ka minu pilku mitme miljoni elanikuga Madridis viksilt omaniku kõrval kõndisid. Püüdsid pilku just seetõttu, et neil polnud küljes jalutusrihma. Täielikud „viielised“! Me oma taksiga ei julgeks elus midagi taolist katsetada juba sel põhjusel, et tal puudub igasugune hirm autode ees. Auto tähendab Ilse jaoks ikka seda, et nüüd on puuri ja loodusesse minek.

Lisaks seadustati aasta tagasi ka loomaomaniku kohustuslik vastutuskindlustus juhtudeks, kui lemmik kellegi vara kahjustama peaks. Võtab (tagumise käpaga) kukalt kratsima ja oma tegude tagajärgedele mõtlema ka kõige ulakama pontu.