Carol Laurimaa: Kutsikavabrikute kasvandikud kardavad teinekord isegi puulehti

Põllumajandus- ja Toiduameti loomatervise ja -heaoluosakonna peaspetsialist Carol Laurimaa on pühendunud sellele, et lõppeks majandusliku tulu teenimine loomade heaolu ja tervise arvelt. Inimesed peavad mõistma, et kui sellistele vabrikutele on turgu jätkub ka nende tegutsemine.

Näed oma töös juhtumeid, kus loomad on äravõtmisel väga haiged. Osasid on võimalik ravida, kuid kas ka kõiki?

Loomade nõuetekohase pidamise kohustuse ülevõtmine ehk loomade äravõtmine on äärmuslik meede, mis tähendab, et rikkumise kõrvaldamiseks, ilma looma elu või tervist ohtu seadmata, pole võimalik rakendada leebemaid meetmeid. Kohapeal fikseeritakse loomapidamiskohas valitsev olustik, loomade seisund ning loomad toimetatakse varjupaika, kus neile teostatakse veterinaararsti poolt põhjalik ülevaatus.

On näha, et veterinaararstid teevad oma tööd pühendunult, sest olukorrad, kus oleme looma tervislikust seisundist lähtuvalt kohustatud võtma vastu otsuse loom eutaneerida, on haruharvad. Ilmselt oleme seni jõudnud loomadeni õigel ajal ning tänu veterinaararstide pingutustele, saavad need loomad elus uue võimaluse. Nii liiguvad nad pärast ravi lõppemist ja mõningat turgutust oma uude koju.

Inimesed elavad väga kaasa juhtumitele, kus nn millerdajalt võetakse ära koerad või kassid. Paljud soovivad neile kodu pakkuda. Millega aga peavad inimesed arvestavad, kui võtavad endale sellisest keskkonnast pärineva koera/kassi?

Millerdaja all peame silmas inimest, kes teenib majanduslikku tulu loomade heaolu ja tervise arvelt. Neid kohtasid, kus nad tegutsevad, nimetatakse kõnekeeles peamiselt kutsika- ja kassipojavabrikuteks. Kahjuks on tegemist üsna levinud praktikaga, kuna sealt pärit loomad on tihti soodsamad, kuid tuleb arvestada, et sellel on ka oma hind ning soetades looma millerdajalt, toetatakse tahes-tahtmata tegevuse jätkumist, sest seni kuniks on nõudlust, säilib ka pakkumine.

Millerdajate tabamine pole alati lihtne, kuna tegutsevad nad nö põrandaaluste ettevõtetena ning on oma tegevuse jaotanud mitme tegevuskoha vahel.

Kuna millerdajad paljundavad tihti just kindlate tõutunnustega loomi, siis nende loomade äravõtmisel, on kodupakkujaid alati rohkem kui tavaliste klassikalise välimusega loomade puhul. Küll aga tuleb arvestada, et vabrikust pärit loomaga võib kaasa tulla ka mitmeid muresid, mille lahendamiseks uus omanik valmis peab olema.

Millerdaja eesmärk on teenida võimalikult palju tulu, mille tõttu pole tagatud sellistes kohtades loomade heaolu. Loomi pole eakohaselt sotsialiseeritud, mis võib tähendada, et nad pelgavad kõike, mis välismaailmas on – alustades puulehtedest ja lambipostidest ning lõpetades inimestega. See aga tähendab, et uut omanikku ootab ees suur töö, et aidata loomal ühiskonnas kohaneda. On juhtumeid, kus omanik tegeleb probleemidega kuni looma elu lõpuni seega tuleb ka selleks valmis olla.

Nende seas esineb tihti suguluspaaritust, mis tähendab, et loomapoegadel võivad esineda erinevad füüsilised, vaimsed ja immunoloogilised terviseprobleemid. Need ei pruugi avalduda kohe, kuid ajapikku võivad looma hakata kimbutama erinevad mured, mille tõttu võib juhtuda, et veterinaari juurde tuleb pöörduda tavapärasest tihedamini.

See kõik ei tähenda, et need loomad vääriksid kodu vähem, kui need, kes tulevad vastutustundlike kasvatajate juurest. Vastupidi, nad on elus väga palju kannatanud, mille tõttu väärivad nad turvalist keskkonda ja päris oma inimest, kes on valmis panustama, et ka nendel loomadel oleks täisväärtuslik elu.

Tihti tuleb kinni püüda metsikuid kasse, kes on paljunema hakanud näiteks suvilate piirkonnas. Need kassid on metsistunud ning harjunud metsikult elama. Kas neid on võimalik sotsialiseeruda? Kas sotsialiseerumine ei põhjusta ehk rohkem kannatusi kui looma eutaneerimine?

Kui me räägime nn metsikutest kassidest, siis peame silmas neid, kes on sündinud ja kasvanud ilma inimkontaktita, nad erinevad hulkuvatest või sotsialiseerimata kassidest selle poolest, et oma käitumiselt ja olemuselt on sarnasemad metsloomadele kui lemmikloomadele.

Tuues need kassid ära keskkonnast, kus nad on harjunud ning ennast turvaliselt tunnevad, kohta, kus nad on sunnitud päevast-päeva inimestega kokku puutuma, seab see ohtu nende tervise ja heaolu, kuna nad on pidevas stressiseisundis. Sellise stressi mõju mõistmine on selliste juhtumite või kassidega tegelevatele inimestele äärmiselt oluline, kuna sellel on kasside tervisele ja nende pidamise eetilistele kaalutlustele sügavad tagajärjed.

Need kassid on õppinud ellujäämiseks inimesi kartma ning erinevalt sotsialiseeritud hulkuvatest kassidest, kes võivad inimeste poole pöörduda toidu või tähelepanu saamiseks, väldivad metsikud kassid tavaliselt igasugust inimkontakti.

See instinktiivne käitumine muudab nende jaoks äärmiselt keeruliseks inimkeskkonnas kohanemise ning kuigi sotsialiseeritus kassid võivad lõpuks selliste keskkondadega harjuda, reageerivad metsikud kassid sageli tugeva stressi ja ärevusega, mis võib endaga kaasa tuua tõsiseid tagajärgi.

Metsikud kassid on harjunud elama avatud keskkondades, kus neil on kontroll oma liikumise ja valikute üle. Pidades neid puuris või kinnises ruumis, võib see tekitada neis nurkasurutud/lõksus olemise tunde, suurendades ühtlasi nende stressitaset. Looduses on neil võimalik tajutud ohtude eest põgeneda, kuid puuris või kinnises ruumis seda võimalust pole, mistõttu võivad nad sattuda paanikasse.

Need loomad pole harjunud inimesi usaldama, mistõttu võib sunduslik inimkontakt olla nende jaoks üks suurimaid stressiallikaid ning panna neid tundma pidevat hirmu ja ärevust. Kui lisada sinna juurde veel näiteks varjupaikades olevad teiste loomade lõhnad, helid ja pildid, siis võib see kõik korraga ülestimuleerida kassi meelelisi elundeid ja mõjutada ka tema füüsilsit tervist.

Krooniline stress nõrgestab immuunsüsteemi, muutes kassid vastuvõtlikumaks infektsioonidele ja haigustele. Stress võib põhjustada tõsiseid terviseprobleeme nagu soolestikupõletik, kuseteedepõletik, põiepõletik, kõrge vererõhk, südamepekslemine, astma jms.

Arvestades märkimisväärset stressi ning sellega kaasnevaid riske, mida metsikud kassid rehabiliteerimisel kogevad, tekivad kindlasti eetilised küsimused nende loomade heaolu kohta. Kuigi metsikute kasside päästmise kavatsus on kiiduväärt, on oluline kaaluda, kas traditsioonilised hooldus- ja pidamismeetodid on nende konkreetsete loomade heaolu silmas pidades sobivad.

Metsikute kassidega tegelemisel on oluline tunnustada nende kasside eripära ja unikaalseid vajadusi ning püüda leida nende heaolu silmas pidades parim lahendus.

Kaks aastat tagasi oli kurb juhtum, kus kaks koera ründasid naabrit, kes sai raskeid vigastusi. Need koerad eutaneeriti. Kelle süü on, et sellised koerad teisi inimesi ründavad? Kas neid annab n-ö ümber kasvatada?

Sellised rünnakud on enamasti tingitud mitme asjaolu kokkulangemisest ning kuigi ründajad on koerad, siis tegelikult lasub sellistes olukordades suurem süü inimesel. Enamikel juhtudel pole koer piisavalt sotsialiseeritud ning loomaomanik pole koerale õpetanud, kuidas erinevates olukordades käituda.

Koer, kes ei ole piisavalt sotsialiseeritud, võib näha ohtu ka meie jaoks täiesti tavalistes olukordades, näiteks tänaval jalutav inimene. Koera tuleb erinevate olukordadega harjutada juba maast madalast ehk siis alates sellest hetkest, kui ta oma esimese hingetõmbe siin maailmas teeb.

Võtmesõnaks on siinjuures positiivsete seoste loomine olukordades, milles toimetulek võib olla veidi keerulisem. Näiteks selle asemel, et veterinaari juures käies jääb koerale mälestus, et seal on hirmus, seal torgitakse ja seotakse, võiks koerale tekitada hoopis kogemuse, kus veterinaari juures käimine tähendab näiteks alati just neid kõige paremaid maiuseid, mida muidu ei saa.

Kui me aga oleme jõudnud sellesse punkti, kus koer ründab inimest, siis enne ennatlike otsuste langetamist tuleb kindlasti olukorda põhjalikult analüüsida ehk hinnata, milline oli see olustik ning millised asjaolud võisid tingida selle, et koer ei näinud muud võimalust kui rünnata. Juhul, kui ründamine ei olnud tingitud konkreetse juhtumi asjaoludest (näiteks koer oli nurka surutud, koerale tehti liiga või oli tal mõni terviseprobleem), siis tuleks kindlasti koera käitumise osas konsulteerida veterinaararsti või mõne koerte psühholoogiat õppinud spetsialistiga.

Igat koera tuleb hinnata eraldi ning kui on juhtumeid, kus piisava tahte, teadmiste ja oskustega, on võimalik edaspidi selliseid olukordasid vältida või minimaliseerida, siis on ka selliseid juhtumeid, kus tuleb võtta vastu otsus loom eutaneerida.