Suurkiskjate kaitsja: huntide küttimine tekitab probleeme juurde, kiskjakahjustusi see ei vähenda

Huvitav oleks teada, miks lammaste arv tegelikult langeb. Siin on ilmselgelt muud majanduslikud põhjused, mitte hunt, leiab MTÜ Eesti Suurkiskjad juht Eleri Lopp, kelle sõnul hundikarjade lõhkumine tekitab probleeme ainult juurde.

Huntidega seotud valed ja uskumused

Müüt 1: Küttimine aitab kahjustusi vähendada

Lühike vastus: ei aita. Kui vaadata lihtsustatult, siis tõepoolest, kui pole hunti, siis ei saa olla ka kahjustust, aga me otsime lahendust, mis oleks püsiv, tõhus ja pikaajaline. Tuleks leida lahendused, mis võimaldaksid elada ka huntidel.

Karjade lõhkumine tekitab hoopis võimalikke probleeme juurde.

Eestis ametid ja ka jahimehed põhjendavad jahivajadust sellega, et kahjustusi on vaja vähendada. Samas näiteks suurkiskjate kavas ei ole tehtud mõjuanalüüsi ja ei ole ka tehtud mingite teiste analüüsidega kindlaks, millist mõju avaldab huntide küttimine päriselt kahjustuste ärahoidmiseks. Ehk asurkonna suurenemisest või vähenemisest tulenevaid majanduslikke või sotsiaalseid kahjusid ega kasusid pole Eestis uuritud. Näiteks kui võtta X arv huntide pesakondi ja kui vähendada või suurendada see arv Y arvu peale, siis kui palju vähenevad või suurenevad kahjustused ja millised on teised mõjud.

Seda uuringut on ka raske teha usaldusväärselt, sest pesakondade suurused Eestis ei ole tõetruud. Näiteks korrutatakse Eestis iga aasta pesakondade suurused numbriga 10. Samas see kordaja võib olla igal aastal erinev, vahemikus 4.23 kuni10 (Boitani jt., 2022). Sellisesse vahemikku jääb Euroopas hundi karja suurus, millega opereeritakse eri riikide hundi arvukuse arvutamisel.

Selleks, et antud kordajat kasutada, peab hästi teadma, kui palju on sigivaid paare ja kui palju kutsikaid iga kevade sünnib ja kui palju on üksikuid isendeid, kes karjadesse ei kuulu jne. Samuti peaks iga-aastane olema geneetiline jäljeloendus. Kõike eelnevalt loetletut me Eestis ei tee. Neid andmeid ei ole võimalik ka kusagilt leida, ega ka Saada teabenõudega.

Seega võib Eesti Keskkonnaagentuuri esitatud arvutusviga olla isegi mitmekordne. Kui pesakondi on leitud 30 (eeldades, et ka selles numbris ei ole viga, sest need andmed on peamiselt jahimeeste hinnang) ja korrutades 4,23 tuleb huntide arvukuseks 126, aga korrutades 10ga saame vastuseks 300. Erinevus, nagu näha on väga suur. Võtan siiski arvesse agentuuri esitatud pesakondade arvud ja proovin leida kahjustuste ja küttimise vahel seost.

Seos praktiliselt puudub. Tõestuseks kohtule esitatud terioloogiateaduri Maris Hindriksoni vastus, mis põhineb keskkonnaagentuuri avalikel andmetel

Tabel 1. Hundi pesakondade arv ja suurkiskjate poolt murtud lammaste ja kitsede arv aastatel 2009-2020.

„Kui vaadelda hundi pesakondade muutusi aastatel 2009-2020 ning samal aastal murtud kariloomade (lambad, kitsed) arvu, on näha, et hundi pesakondade arv korreleerub murtud lammaste ja kitsede arvuga Eestis halvasti, Pearsoni kordaja r = 0,477. Sellest võib järeldada, et kas korrelatsioon on nõrk (põhimõtteliselt korrelatsiooni ei esine) või on pesakondade arv valesti loendatud (ei vasta tegelikkusele). Ehk, tegelikkuses ei sõltu hundipesakondade arvust peamine hundiga seotud sotsiaal-majandusliku kahju mõõdik ehk murtud lammaste ja kitsede arv.

Seega on hundi pesakondade mõistlik ja optimaalne arv kindlasti poliitiline, mitte bioloogiline küsimus ning karjade suurusest sõltuv sotsiaal-majanduslik kasu ja kahju on kindlasti mingil määral mõõdetavad, kuid see nõuab eraldi uuringut ning täpseid ja teaduspõhiseid lähteandmeid (näiteks keskmine hundikarja suurus Eestis jne). Hunt on ja jääb liigina tõenäoliselt alati konfliktseks (inimese jaoks) ning hundikarjade arv on enamasti mitte konkreetsetel sotsiaal-majanduslikel kasudel ja kahjudel põhinev number, vaid sotsiaalse taluvuspiiri määratud ja kokkulepitud arv.“

Kokkuvõtvalt olen kokku kogunud teadusuuringud, mis tõestavad, et küttimine ei ole tõhus meede, siia.

Lõplik nimekiri nendest teadustöödest on ilmselt palju suurem.

Palju kõlab viimasel ajal, et kahjustuste arv on kasvanud, kuid tegelikult, kui vaatame keskkonnaameti esitatud andmeid, siis kahjustuste arv on vähenenud ja erilist muutust ei ole ka koerte murdmisel. Lammaste arv on ka langenud ja huvitav oleks teada, miks lammaste arv tegelikult langeb. Siin on ilmselgelt muud majanduslikud põhjused, mitte hunt.

Tean näidet Raplamaal (koht, kus on Eestis kõige rohkem kahjustusi ja samas ka kõige rohkem hunte kütitud), kus ligi 10 aastat peeti lambaid rabade ja metsade vahel, kordagi huntidega probleeme ei olnud. Neil olid ka kaitsekoerad. Lõpetati hoopis kõrge elektrihinna tõttu. Seega hunt figureerib küll meedias, kui pahalane, kui tegelikud probleemid kariloomade kasvatajatele peituvad hoopis kuskil mujal. Lisaks veel, et hunt võtab iga aasta ca 1% lammastest, aga haigustesse ja muu tõttu sureb lambaid ca 4-5% (info keskkonnaamet).

Küsimuseks jääb, et kui on pikaajalisi ja püsivaid uuringuid, mis ütlevad sama ehk küttimine ei ole tõhus meede, miks neid arvesse ei võeta? Miks arvatakse, et küttimine kahjustusi tõhusalt vähendab?

Saksamaal läbiviidud uuring tõestas hoopis, et lammaste arv ja hundi leviku laienemine suurendab murtud koduloomade arvu, mitte huntide sigivate paaride arvu suurenemine. Saksamaal on ka leitud, et hundipopulatsiooni stabiliseerumine vähendab kariloomade murdmisi. Eestis ja ka kogu Baltikumis on teada, et jahisurve on suur ja enamus hundikarjad ei ela kaheaastaseks. Stabiilsusest ei saa olla juttu.

Miks tundub, et otsitakse odavat ja kiiret, ent ajutist lahendust või siis ettekäänet kellegi lõbustuse põhjenduseks? Miks ei usuta korduvaid praktikaid ja tõestusi? Olgu öeldud ka minu isiklik arvamus, et meedias figureerivad koos huntide „vägitegudega“ kariloomade kasvatajad, kes on ise ka jahimehed.

Loe autori täispikka seisukohta koos viidetega siit!