ILSE BLOGI | Armukadedusel on suured pupillid, teravad hambad ja lontis kõrvad

Kas nad päriselt võtsid veel ühe koera ja armastavad teda palju rohkem kui mind?! Või nad lihtsalt narrivad? Äkki nad tahavad koju veel ka kitsed tassida?

Taksi pilgust vaatas vastu ilmselge hämming, kui ta peremees ühel päeval mängukoeraga rääkima hakkas. Samal tunnustav-nunnutav toonil, millega ta muidu Ilset kõnetanud on. Võib isegi öelda, et taks läks kohe päris närvi, tema pupillid tõmbusid suureks ja tumedaks ning ta hakkas mängukoera jälitama, mis omakorda ajendas pererahvast karvasele mänguasjale veel suuremat tähelepanu pöörama. Kuni selleni, et tollele pandi kaela Ilse rihm ja tõsteti ta lisaks veel Ilse söögikausi juurde.

See, et mänguasja oli Ilsele kinkinud minu tädi, läks taksil suure kimbatusega sootuks meelest. Mis mõttes nad on siia mingi karvase eluka toonud ja nüüd veel hoolitsevad tema eest?! Häirivast olukorrast tuli häälekalt märku anda ja nüüd pole mängukutsal enam ühte kõrva. Konkurent tuleb eos hävitada ja üleüldse: kahejalgsetel pole mõtet taksi kulul nii nõmedat nalja teha.

Kunagi selgitas üks koerte käitumisspetsialist, et halvim otsus on võtta perre korraga kaks ühevanust emast koera. Siis läheb päris kindlasti rivaalitsemiseks ning paratamatult näitab üks teisele koha kätte. Meie jaoks paraku tagantjärele tarkus: aastat kümme tagasi just selle vea tegimegi. Cassandra ja Messi vahel jagus tigedat jagelemist kuni nende ühiselu lõpuni (jah, ka Messi oli emane). Top- ja underdogi ametikohad jaotati söakama Messi kasuks ja vaesel kohmakal Cassandral polnud mingit sõnaõigust. Õnneks naudib ta ainsa pensionärkoera staatust nüüd meie poja juures Tartus.

Muide, ka Cassandra ja Ilse vahel valitseb konkurents. See on koht, kus taksil tuleb kõrvad senisest veel rohkem lonti lasta ja vanema, end väga kiledal toonil väljendava proua sõna kuulata.

Omandiinstinkt võib takside puhul ollagi vägagi fataalsete tagajärgedega. Kunagi, kui meie eelmisel taksil Tildel kutsikad olid, mõtlesime head teha. Üks taksiema oli poegimisel surnud ja kiiruga otsiti kedagi, kes temast maha jäänud poegi imetaks. Et meil parasjagu selline võimalus käepärast oli, võtsime mõned kutsikad enda hoole alla. Tegime täpselt nii, nagu õpetati: emakoer välja jalutama, samal ajal kutsikad pessa, tuttava pesakonna lõhn juurde, et koer vahet ei teeks...

See, kuidas Tilde nad sekundiga lõhki rebis, ei lähe mitte kunagi meelest ära. See, konkurentsitult hirmsaim kaader mu senises elus, võttis tõesti aega vaid sekundi, nii et me ei jõudnud mitte kuidagi sekkuda ja nii järgnesid pisikesed pimedad olendid oma emale taevastele jahimaadele. 20 aasta tagune jutt. Kohutav. Las ta jääb.

Asja ei tee lihtsamaks ka mingid muud, arusaamatut liiki karvased ja sulelised. Sügise alguses sattusime koos Ilsega Ranna rantšosse, kus elab umbes 600 erinevat elukat - kõik väga inimsõbralikud ja seltsivad. Kui känguru käitus Ilse mõistes veel enamvähem pieteeditundeliselt ja tema tervitus piirdus põgusa koonukokkupuutega, siis kitsed ja lambad võtsid ujeda taksipreili täiesti nõutuks. Ime, et need veel inimestele sülle ei roninud! Igaks juhuks proovis Ilse selle koha ise hõivata ja hoidis heatahtlikult puksivatest kitsedest targu eemale.

Isaste koertega on teine lugu. Siis tõstab väikeses viinerkoeras pead tõeline matriarh ja alfaemane, kes jõuvahekorra enda kasuks paika paneb. Siiani on see kõik üsna valutult sujunud. Ehkki... kui nüüd järele mõtlema hakata... äkki oli see eelpool kirjeldatud, kõrvast ilma jäänud mängukoer kah isane?