Seenior Uudo: mida kauem ma kodus olen, seda rohkem mu hallid karvad ära kukuvad!

11-aastane Uudo on ehe näide sellest, et ei tasu karta seeniorkoerale kodu pakkuda. Pool aastat tagasi päris oma koju kolinud koer saatis Varjupaikade MTÜ-le hiljuti kirja, milles oma sõnadega jutustab, kuidas ta elu pärast Hiiumaale kolimist muutus.

Nii uskumatuna, kui see ka ei kõla, olen ma nüüdseks veetnud juba veidi üle poole aasta päris oma kodus. Ning ma pean tunnistama, et ükskõik, kui kodune ja hoitud tunne mul varjupaigas oli, siis no ega see ikka kodu vastu ei saa.

Alguses ma muidugi selles kindel ei olnud. Olin ju pea 9 kuud kokku varjupaigas olnud ning inimeste ja rutiiniga igati ära harjunud, tundsin end täitsa nagu kodus. Kuniks ühel päeval tuldi minuga jalutama, peale seda autosse topiti ja mind oma kodust ära viidi.

Igaks juhuks otsustasin tee meelde jätta ja enne, kui Tallinnast välja jõudsime sõita, istusin mina juba esiistmel ja jälgisin hoolega teed. Sõit oli pikk ja tüütu, aga jõudsime kohale. Sain omale päris suure aia ja kuudi, kus on neli tuba. Paraku ei ole aga tegu privaatkuudiga, sest olen sunnitud neid ruume ka inimestega jagama. Uus pere sättis mulle igale poole uhkeid pesasid, aga mulle tegelikult sobivad olemasolevad diivanid ja tugitoolid ka.

Kohale jõudes otsustasin, et ma panen need inimesed ikka korralikult proovile - äkki toovad mu ikka varjupaika tagasi. Esimene plaan oli mul koheselt selge - ma ei lase neil poolteist kuud järjest magada. Ajasin neid järjepidevalt öösiti üles teeseldes, et mul on väga vaja õue minna. See plaan ebaõnnestus, sest nad lihtsalt olidki mul uksehoidjad ja andsid kohanemiseks aega.

See aga tähendas, et mul oli uut plaani vaja. Mõtlesin siis, et tulen äkki ise hoopis Hiiumaalt tagasi varjupaika ja otsisin aia seest augu üles, kust vahelt ma kuidagimoodi välja vingerdasin. See plaan ka ebaõnnestus, sest nad leidsid mu väga kiiresti küla pealt üles. Augu lappisid ka ära, kuid ega see mind ei peatanud, mul oli ju siht silme ees.

Nuputasin tükk aega, mida järgmisena ette võtta ja järjekordne mõte tuli justkui ise minuni - ma õpin ära, kuidas väravat avada! Niimoodi proovisin kolm või neli korda ikka tagasi tulla, sest inimesed arvasid, et nad ise olid värava lahti jätnud, polnud neil ju tükk aega koera olnud. See plaan aga taaskord ebaõnnestus, sest ma jäin kogemata neile vahele. Ise olin muidugi rumal, et korralikult ei kontrollinud, kas õhk ikka puhas on ja nii see värav ka igatipidi minu kindlaks ka tehti.

Nüüdseks on mu pea põgenemisplaanidest tühi ja ega ma tegelikult enam ei tahagi siit ära tulla. Üks suurimaid eeliseid kodu juures on kindlasti see, et siin ma saan pea padjal diivanil magada ja mind sügatakse ning paitatakse iga kord kui seda soovin. Samuti käiakse minuga igapäevaselt jalutamas, mis sest, et mul on mõnus suur hoov, väljaspool seda on alati nii palju põnevaid uusi lõhnu.

Need jalutuskäigud on kindlasti mu lemmiktegevus - kui mulle trakse näidata, siis kepsutan ringi nagu noor hobune ja mu rõõmu kuuldakse ilmselt ka küla teise otsa. Mõnikord viiakse mind isegi autoga mere äärde, kus on ka täitsa tore vees jalutada.

Mul oli vahepeal sünnipäev ka, ma sain 11! See aga ei näita mu inimese arust mitte midagi, tema naerab ainult, et mida kauem ma kodus olnud olen, seda rohkem mult hallid karvad ära kukuvad ja et mina hoian oma trikkidega neid noortena. See aga tuletabki meelde, et ma peaks nüüd hoopis minema ja mõne uue koerustüki välja mõtlema.

Igal juhul suur aitäh teile, et te mind nii pikalt varjupaigas poputasite ja mulle maailma parima kodu leidsite! Saadan teile siit kaugelt palju jõudu ja jaksu ning kui lähemal oleksin, siis poeksin ninaga teile kaenla alla ka!

Auh!

Uudo

Novembris tähistab Varjupaikade MTÜ seeniorkoerte kuud, et tõmmata tähelepanu 5+ vanuses koertele. Kampaaniat toetab Royal Canin, kes paneb novembris igale üle viieaastasele koerale uude koju minnes kaasa kingituse. Siin lingil näed galeriid kõikidest hetkel Varjupaikade MTÜs koduootel olevatest 5+ vanuses koertest: