Koerast võib hundile saada nii saak kui paaritumispartner: kuidas õnnetusi ära hoida?

Ökoloogilisest ja etoloogilisest vaatepunktist lähtudes on huntide käitumine koerte suhtes mõistetav: hundid tajuvad koera konkurendi, saaklooma või hoopis paaritumispartnerina. Samas suudavad hunt ja koer omavahel suheldes ka neutraalseks jääda, selgitab lehekülg Hunt - Eesti rahvusloom, mis avaldab ka sellesisulise video.

Viimasel ajal on meedias palju kajastatud huntide ja koerte vahelisi konflikte. Tõsi, koerte murdmised huntide poolt on tänavu sagenenud. Millele aga sugugi tähelepanu ei pöörata on tõsiasi, et sisuliselt kõik murtud koerad olid ketikoerad. Koera ketis pidamine piirkonnas, kus elab hunte, on inimesepoolne riskikäitumine. Eriti kui läheduses on juba koerte murdmisi toimunud.

Kuna huntide poolt murtud koerte teema muutub aktuaalseks igal sügisel, oleme ka varasematel aastatel nende kahe koerlase vaheliste konfliktide tagamaid selgitanud. Nüüd on paslik need põhimõtted uuesti meelde tuletada ja tänasesse konteksti sobitada.

1. stsenaarium: Kui hundi arvukus on madal, esineb rohkem juhtumeid, kus hundid otsivad koerte seast paaritumispartnereid. Nimelt saavad hundid ja koerad omavahel väga edukalt ristuda ning nende järglasedki on viljakad. Sellised kohtingud võivad lõppeda kas sõbralikult või vaenulikult (viimasel juhul jääb kaotajaks paraku koer).

2. stsenaarium: väiksemat kasvu koeri võivad hundid tajuda saakloomana.

3. stsenaarium: hundid võivad koeri tajuda konkurentidena ressursside pärast.

Täna on Eestis aktuaalseim just viimane stsenaarium. Metskitse arvukuses on viimase kolme aasta jooksul toimunud täielik krahh: alates 2022. aastast on metskitsede arv järsult langenud ning prognoositakse jätkuvat langust. (Huntide peamise toidubaasi moodustab hetkel metssiga.) Vähemalt piirkonniti on see huntide ja koerte probleemi aluseks. See tähendab, et huntidel on looduses saakloomi vähe ning igasugused konkurendid elimineeritakse eeskätt just nälja tõttu.

Ökoloogilisest ja etoloogilisest vaatepunktist lähtudes on huntide käitumine koerte suhtes mõistetav. Vastutustundliku loomaomanikuna saame me oma truud neljajalgset pereliiget kaitsta, kui me ei jäta teda ketti, kus ta on oma metsikute suguvendade ees väga abitus seisus.

Lõpetuseks aga midagi helgemat - meenutamaks, et huntide ja koerte kokkupuuted pole alati vaenulikud. Järgneva postituse videos on aasta tagasi Pärnumaal rajakaamerasse jäänud jahikoera ja hundi kohtumine. Nii kriimsilm kui jahikoer (kelle tunneb ära rullis saba järgi) on oma kommunikatsioonis väga viisakad.

Jahikoer teeb ennast võimalikult madalaks - see signaliseerib hundile, et ta ei soovi konflikti ja ei kujuta endast ohtu. Samas ei viska ta ennast ka päris selili, mis on tark otsus - käppadele jäädes on tal siiski võimalus kiirelt minekut teha, kui asi jamaks läheb.

Hunt mõistab koera märke ning vastab samaga - ta jääb küll koera juures seisma, näidates selgelt, et on teda märganud, kuid asetseb koera suunas küljega ega vaata otse näkku. Need on mitteähvardava kehakeele tunnused. Samuti on hunt küll enesekindla sabahoiakuga, kuid muu kehakeel on tal suhteliselt lõdvestunud - hunt vaatab ühele ja teisele poole ning nuusutab maad näitamaks koerale, et ta tegeleb siin rahulikult muude asjadega ega plaani rünnata.

Niisuguses üksteise mõistmises lähevad nad kiirelt oma teed. Ajaks kui jahikoera omanik kiirustades sündmuspaigale jõudis, polnud seal enam kedagi. Koju jõudes leidis ta koera juba rõõmsa ja tervena ees ootamas.

Sarnaseid neutraalseid kohtumisi esineb huntide ja koerte vahel ilmselt sagedamini, kui me arvata oskame. Põhjus, miks me neist vähem kuuleme kui konfliktidest, on selles, et inimesele jäävad niisugused tagajärgedeta juhtumid enamasti märkamata ning meediagi pole huvitatud jagamast lugu, kus justkui midagi ei toimu.

Allikas: Hunt - Eesti rahvusloom