Külarahval mõõt täis! Mida need vaesed kitsed sööma peaksid? Õunapuid, roosipõõsaid või üksteist?

Peipsiääre vallas asuvale Kruusa talule kujunes tänavune Puudraakoni aasta hoopis kitseaastaks. Perenaine Tiiu Kõnd kirjeldab, kuidas nende juures seadis end sisse ühekorraga tervelt kaheksa kitse, kes muidu oleksid oma elu lõpetanud sügavkülmikus. Ühe kitse nisa oli piinarikkast põletikust nii puruks, et kukkus ära.

2024. aasta tõi meile rohkelt kitseõnne: Kruusa talus naudib elu nüüd kõrge eani koguni 12 kitse! Augusti lõpus tuli MTÜ Paitame Loomakesi postkasti kiri. Seal seisis : „Põllumajandus- ja Toiduamet võõrandab Peipsiääre vallas ühelt loomapidajalt kaheksa kitse (viis suurt ja kolm selle aasta talle).“

Kuna loomad ei ole PRIA-s arvel, siis ei saa neid ka tapamajja saata. (No jummel tänatud, et ei ole registris, see kiri oleks sel juhul olemata olnud ja põllumajandusloomad tapamajas elu lõpetatud.)

„Kas saaksite kaheksa kitse enda hoole alla võtta?“

Kitsed! „Lammas Shauni“ multifilmist mäletame, et lambad jälgisid majapidamisse toodud kitse, kes sõi ära kõik, mis ette jäi - lõpetades vanade rehvidega. See lõik multifilmist tuli mulle hetkega meelde. Ja nüüd - kaheksa suud korraga!

Minu vastus kirjale oli ikkagi: „Jah, võtame küll! Mis neist muidu saaks!? Millal?“

Oleme ju võtnud oma südameasjaks päästa neid põllumajandusloomi, kelle tulevik on tume ning ka nemad saaksid elada meie talus kuni elupäevade lõpuni!

Mõne päeva pärast saime ametnikega kokku kitsede elupaigas. Loomapidaja kasvatas kitsesid endale söögiks, loomade pidamistingimused jätsid muidugi palju soovida.

Täiskasvanud kitsede elu oleks lõppenud igal talvel sirgelt sügavkülmas ja väikesed talled oleksid pidanud ootama järgmist talve, mil nende eluküünal oleks kustunud. Ja nii käis see ring juba pikki aastaid.

Kitsedel ei olnud aedikut, kus nad püsiksid, vaid nad liikusid kambaga mööda külarahva roosipõõsaid, ilu- ja õunapuid. Sõid ära kõik istutatud lilled ja taimed. Ka ei olnud neile talveheina varutud ja meile kõigile jäi mõistetamatuks, mida vaesed loomad peaksid peagi sööma. Üksteist? Sealkohal sai külarahva mõõt täis ning nad teatasid õnnetutest loomadest korduvalt PTAle.

Kitsede püüdmine suurelt alalt oli raskus omaette. Seisime ja vaatasime kuue inimesega nende liikumist ning olime üsna nõutud. Kätte neid ei saanud, aga loomi sinna jätta ei saanud mitte mingi hinna eest. Veel nägime, et kitsede udarad olid tulipunased, põletikus ja pakitsesid piimast.

Pidasime plaani, mismoodi saaks kitsed kinni ja loomaveo-autole. Karja juhtkits taipas meie plaani nad kinni püüda ja tegi kõik selleks, et tema kari vabadusse jääks. Rumaluke ju ei teadnud, et neid ootaks uus ja ilus valu- ja murevaba elu ning kogu see vahepealne triangel oleks võinud olemata olla.

Kui olime tühja püüdmistööd teinud paar tundi, sai selgeks, et kinni me neid ei saa. Ka ei teinud loomaomanik meiega koostööd, vaid oli ennast ära peitnud. Käisime tühermaalt neid püüdmas veel mitmeid kordi, ikka tulutult.

Möödunud oli nädalaid, kui saime teate, et kitsed olid kinni mingis ruumis, mis meenutas varjualust. Jälle meie autod teele, kitsesid kinni nabima! Kuna olime näinud nende olukorda, tundus kitsede kätte saamine juba ülikriitiline.

Seekord läks õnneks. Ükshaaval saime kitsed kinni ja transportisime nad bussi. Sõitsime rõõmustades Kruusa tallu, kus olime teinud ettevalmistusi nende tulekuks ja kõik vajalik oli ees ootamas. Kitsed uudistasid lakukivi ja graanulgi oli neile võõras.

Võtsin koheselt ühendust meie talu loomaarstiga Eesti Maaülikooli loomakliinikust. Ta lubas tulla juba järgmisel päeval kitsesid üle vaatama ja vajalikud protseduurid teha.

Kodus kitsesid lüpsma hakates, märkasin ühel kitsel nisa vigastust, mis nõudis ka kohest sekkumist. Ta oli jooksnud terava lõikepinna otsa, pool nisa oli rippumas. Vaatepilt oli oli üsna kole. Millist põrguvalu ta pidi tundma!

Ka järgmisel päeval kohale rutanud loomaarstile mõjus udara vaatepilt jahmatavalt. Loom sai koheselt antibiootikumiravi ning peale kümmet päeva pidi arsti sõnul nisa ise ära kukkuma. Nii ka juhtus ning kuu aja pärast lisakontrollis poleks katkist nisa nagu olnudki. Muidugi pidin ma iga päev kontrollima, et kõik plaanipäraselt paraneks.

Kui mõni aeg tagasi olid need hinged metsikud, siis tänaseks on nad nagu iga teine meie talu loom - tulevad inimese juurde, tahavad paitamist ja nuruvad maiust. Meilgi on hea meel, sest põllumajandusloomadel on kahjuks oma teatud roll. Kruusa talus on nad hoitud, hooldatud, armastatud ning keegi neist ei koli, ei lähe söögiks või paljunduseks. Nad saavad nautida oma elu siin nagu iga kutsa ja kiisu!

Põllumajandusloomadel ei ole toetust, aga kulutused on suuremad kui kutsudel ja kiisudel. Viis veist sööb kaks rulli nädalas, 12 kitse + viis oinast oma, lisaks lehm, ponid ja hobused. Kui tahate kaasa lüüa nende toidulaua katmisel, on abiks annetused MTÜ Paitame Loomakesi kontole EE924204278624018604