ILSE BLOGI | Jumal tänatud, et vastikud nässakad lugeda ei oska - mida kõike nad enda kohta teada saaksid!

Kui heausksele inimesele võib olla jäänud mulje, et sotsiaalmeedia loomafoorumid on koht, kus vahetatakse omavahel nunnusid kiisupilte ja seejärel neid üksteise võidu kiidetakse, siis lähevad tema illusioonid nüüd lõhkumisele. Suures osas haisevad need samamoodi kui üks korralik värske junn, mille sees (jahi)koerad püherdada armastavad. Ikka selleks, et oma pärislõhn ära peita.

„Karma saab su kätte, igal oinal on oma mihklipäev!“ „Idioodid, pea on otsas ainult õgimiseks antud!“ „Haige suhtumine sul!“ „Kust asutusest sa jooksus oled?“

Need on veel üsna leebed näited kommentaaridest mitte loomapiinamist käsitlevate postituste all, vaid sellest mis toimub näiteks gruppides, kus mõni loom on lihtsalt kaduma läinud või otsib uut kodu.

Kahtlustan, et mõned prouad (enamasti on need just nimelt naisterahvad) oma päevi sel moel õhtusse saadavadki: otsides ohvrit, kelle kaela oma sisemine tusk valada. Selle asemel, et tunda huvi, mis juhtus, või - hoidku jumal - abi pakkuda. Sajatus ja sõim (sageli vigasel moel) kirja saadud, võib päeva kordaläinuks lugeda.

Aasta alguses tapeti Valgamaal Sämmi nimeline koer. Perenaine lasi ta tuttaval reha ja püstoliga ära koristada. See mõrv (tegu oli ju kavandatud tapmisega, milleks muuks kui mõrvaks seda nimetada) valiti rahvahääletusel tänavuseks kõige loomavaenulikumaks teoks. Säärasele teole ei olegi kahtlemata õigustust, aga kas nendele inimestele, kes Sämmi perenaisel Facebookis eelnevalt, kui ta koerale uut kodu leida püüdis, näo täis sõimasid, on? Osaliselt jäi see surm võltsmoraliseerijate hingele.

Arvestades, milline vastuvõtt abipalvetele juba eos sisse on kirjutatud, ei ole hätta sattunud inimene valmis olukorra tagamaid selgitama isegi siis, kui tegu on raske terviserikke, vägivaldse suhte või valuliku lahutusega. Milleks seda uudishimulike tänitajate rõõmuks avalikult lahata? Eriti teades, et oma arvamus on neil sellistel puhkudel (ning just nimelt siis!) olemas ja vaka alla see ei jää.

Kujutage siis ette selle inimese õhinat, kes on hakkama saanud millegi suure ja positiivsega, nii et see jõuab Delfi lugejateni. Päästnud näiteks mõne looma elu. Suure elevusega teeb ta ränga vea: avab kommentaariumi ja loeb, mida tema kohta kirjutatakse.

Enamasti ei ole see harras jõulujutt: aitäh, et olemas oled ja midagi sellist tegid! Küllap on see üsna homogeenne seltskond, kes raudselt leiab midagi, millega kellegi saavutusi vähendada ja määrida. Hoidku jumal, kui mõne looma tarbeks veel raha kogutakse! Järjekordne kerjamine ja oma taskute täitmine! Eraldi kategooria moodustavad veel need olendid, kes sõnu raiskama ei vaevugi: üks korralik naeru-emotikon mõne õnnetuseloo kõrval ajab asja ära küll!

Kõige krooniks lähevad avalikult ja kõigi silme all pidevalt tülli erinevad loomakaitsega tegelevad organisatsioonid ja nende toetajad, kes sellega endalt ainult vaipa alt ära sikutavad. Teinekord jääb mulje, et mõru meele lahjendamiseks on postitusi kirjutades appi võetud... oih, pidin peaaegu ütlema „hundijalavesi“, aga loomasõbrad hundi jalgu sel otstarbel ilmselt ei leota... mingi kangem kraam, niisiis. Tsiviliseerituma ja väljapeetuma eneseväljenduse korral oleks abistajate ring tõenäoliselt märksa suurem ja lahkem, leiaks taks, kui ta lugeda oskaks.

Takside kohta võib erinevatest kohtadest muu hulgas lugeda, kuidas nad on „vastikud nässakad, kes muud ei tee, kui lõugavad“. „Vastikute nässakate“ osas võib ju teatud diskussiooni avada, sest eks nii koeri, tõuge kui maitseid on erinevaid, aga lõugamise koha pealt lausuks Ilse küll kuldsed sõnad: „kes teisele ütleb, see ise on“. Sest tema päästab oma (tõsi küll, väga soliidse tämbriga) hääle valla ainult valitud juhtudel.

Niisiis nõudis Ilse mult ühel päeval (või noh jällegi, oleks nõudnud, kui ta lugeda oskaks): pane minu blogi kommentaarid ka kinni! Selleks ajaks oli üks fänn hakanud sinna jätma krüptilisi märkusi, nagu teaks ta meie kohta midagi, mida isegi mina ja Ilse ei tea, blogi lugejaist rääkimata.

Et käekiri oli sama nagu paljude muude kommentaaride puhul, mis minu kirjutistele alati on järgnenud - käigu jutt siis taksidest, lastest, Eurovisionist või poliitikast - ei jäänud üle muud, kui sellele lõbule lõpp teha. Ühtlasi öelda oma erinevatele allikatele, kes mürgiste märkuste pärast erinevatel aegadel ülekohtuselt haiget on saanud: ärge lugege, see on liiga suur au neile, kes niisuguseid asju kirja panevad. Parim karistus on ignoreerimine ja igasuguse arutelu suretamine. Koerad ei haugu, karavan ei lähe edasi.

Ilse vabandab kõigi nende toredate inimeste ees, kes loomafoorumeis karvastele ja sulelistele kogu hingest kaasa elavad, südameid saadavad ja nende elujärge parandada püüavad. Teie olete kahtlemata meepott, mida solgib provokaatorite ja tõenäoliselt enesega kimpus olevate kahejalgsete poetatav tõrvatilk. Ühtlasi vabandab taks ka selle pärast, et harda jõulujutluse asemel kostis vastiku nässaka koonu vahelt pahur urin, mis ei erine just palju eelpool kirjeldatust. Halleluuja ning rahu ka kõige kibestunumatesse südametesse!