Kas suurus on oluline? Need koeratõud on juba bioloogiliselt määratud rohkem kutsikaid saama

Erinevalt kassidest ei ole koerad üldiselt viljakad kuni elu lõpuni. Alates üheksandast eluaastast väheneb võimalus, et nad järeltulijaid saavad, põhjuseks immuunsüsteemi nõrgenemine ja muud erinevad terviseprobleemid. Lisaks emakoera vanusele mõjutavad viljakust ka stress, ümbritsev keskkond ja hooldamine ning vast kõige rohkem tema tõug.

Väikesekasvuline koer võib ilmale tuua kolm kuni viis kutsikat ning piirduda teinekord ka üheainsaga, samas kui suurte koerte pesakonnad ulatuvad teinekord pea kahekümne koeratitani. Oma võimekust kaasa rääkida peab tõestama mõistagi ka isane, kes emast viljastab. Siiski on üks tähtsamaid tegureid koera tõug.

Suurekasvulised koerad on bioloogiliselt loodud kandma rohkem järglasi. Erinevate uuringute järgi ongi kõige kutsikarikkamad saksa dogid, keda pole alati seganud ka ümbritsevad faktorid. Nii sai möödunud aasta sügisel Põhja-Carolinas tiinena varjupaika toodud ja varem kolm korda kodu vahetanud dogi Shari korraga 15 kutsika emaks. 16 kutsikat ei ole dogide puhul väga haruldane arv.

Guinnessi rekord on siiamaani aga naapoli mastif Tia käes, kes tõi 2004. aastal ilmale 24st kutsikast koosneva pesakonna. Ka Eestis, Saaremaal elav tubli tiibeti mastifiema sai käesoleva aasta alguses maha 19 elujõulise pojaga.

Seevastu chihuahuade või yorkshire`i terjerite pesakonnas on keskmiselt 3,5 kutsikat. Takside pesakonnad võivad küündida ainsast kutsikast kuni kuue või seitsme järeltulijani.

Mida vanem on emakoer, seda väiksemad on tema poolt ilmale toodavad pesakonnad. Ka kunstliku viljastamise teel tiinestatud koerad kipuvad saama korraga vähem järglasi.