Mis kummaline nähtus see veel on? Šaakal ulub, aga looma ennast pole kusagil!

Kuidas saada jutule šaakali või hundiga? Bioakustika on metoodika, mida kasutavad nii ulukiloendajad, jahimehed kui loodusfotograafid, sest matkitud looma- või linnuhääle peale tulevad kohale need elusolendid, kelle kohtamiseks looduses on muidu väike tõenäosus.

Ulukiuurija Peep Männil vestles šaakalitega ruupori abil viimati tänavu hilissuvel. „Bioakustiline peibutamine on põhimõtteliselt salvestatud imetaja- või linnuhääle esitamine või matkimine selleks, et neid vastama provotseerida,“ tutvustab ta. „Isegi, kui šaakal juba näeb ja haistab, et tegemist on inimestega, tuleb ta ikka lähemale, sest on nõutu: mis toimub, mida see võõras šaakal seal inimese läheduses teeb?“

Loomahäälte matkimise idee pole siiski neljajalgseid või tiivulisi niisama narrida. Bioakustilise seire eesmärk on saada infot nende olemasolust konkreetses kohas ja nõnda hinnata nende levikut ja arvukust. Seire tulemusena teame näiteks, et Eestis pole šaakalid kanda kinnitanud mujal kui suuremate veekogude läheduses – peamiselt Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualal ja osaliselt ka Peipsi järve kaldaalal. Ilmselt üle jää liikudes on nad jõudnud ka meie suurematele saartele.