Maha põlenud hobitalu loomade armetu seis: kärbunud tiivaga jaanalind, külmunud emud ja alakaalus koer

Kõik need seisundid ja pidamistingimused ei tekkinud peale tulekahju, vaid on varasema hooleta jätmise tagajärg, möönab Eestimaa loomakaitse liit, mis võttis oma hoole alla kahe nädala eest põlenud Nugise hobitalu karvased ja sulelised.

Tartumaal asunud hobitalu süttis 10. detsembri õhtul ja põles maha loetud minutitega. Et sealsed loomapidamise tavad olid nii loomakaitsjatele kui Põllumajandus- ja toiduametile varemgi muret tekitanud, asuti loomi põlengu järel kiiresti päästma ja minema toimetama.

Pingelises olukorras ei jäänud tulemata ka omavahelised konfliktid. Nii postitas peremehe sõber sotsiaalmeediasse video, milles liidu vabatahtlikud saksa lambakoer Vhrisi justkui omavoliliselt võõralt õuelt ära viivad. Ka Delfiga kõneledes ei leidnud peremees Vahur Kivirand põhjust, miks peaks loomad temalt ära võetama, kui maha põles vaid inimeste eluase.

Koera oli vaatamata peremehe lubadustele juba põlengule järgnenud päeval nähtud Varnja külas võõrastes hoovides hulkumas, sealsed elanikud pidasid teda ohtlikuks ning loomakaitsjad said PTAlt loa ta kaasa võtta.

Loomakaitse liit lasi päästetud linnud ja loomad veterinaaridel üle vaadata. Tulemused olid ehmatavad. „Koera loovutaja oli šokis Vhrisi kõhnusest. Vhris oli alles aasta eest korralikus normaalkaalus. Veterinaar hindas koera kehakonditsiooni alakaaluliseks ehk tema kehakaaluindeks (KKI) on 1,5/5. Ultraheliga tuvastati, et tema eesnääre on suurenenud ning selles on tsüstid. Vereproovidest tuvastati aneemia ja nõrk hüpoalbumineemia. Selle põhjuseks võib olla krooniline subkliiniline põletik (nt eesnäärme hüperplaasia) või alatoitumus,“ loetles liidu lõuna piirkonna juht Kristi Metsa.

Veelgi viletsamas seisus oli tema sõnul jaanalind Jaana: „Konditsioon oli väga vilets. Kõndida ta väga hästi ei saanud ehk kõndis vaevu tuikudes. Tema keha oli väga kõhn, tal olid mitmed haavad ning suur sulgede kadu. Õnneks sööma oli ta nõus. Kahjuks muutus tema seisund ühel hetkel ikkagi nii kehvaks, et kartsime tõsiselt, kas Jaanat õnnestub üldse päästa. Konsulteerisime mitmete veterinaaride ja jaanalinnu spetsialistidega. Kruusa talu perenaine sisuliselt magas linnu kõrval, et teda kogu aeg jälgida.“

Kohale kutsutud veterinaarid tuvastasid jaanalinnu, kelle kehakaaluindeksiks 2/9. Liikudes lind tuikus ja korrigeeris seismist. Ninasõõrmetel olid tatikoorikud ning sõõrmed olid niisked. Linnul on vasaku tiiva vigastus, tiib hoiab longu ning kehast eemale. Õlaliigese liikuvus vasakus tiivas ülemääraselt suur võrreldes paremaga. Tiiva tipuosa on kärbunud ehk lind põeb gangreeni. Selle põhjuseks on võimaliku trauma tõttu tekkinud tiivamurd. Vasakul jalal on vanad armid ning vasakul küljel ulatuslik verevalum. Suled on osaliselt puudu.

Pole võimatu, et lind põeb kopsupõletikku. Veterinaarid määrasid talle antibiootikumravi ja valuvaigistid. „Peale antibiootikumikuuri on linnul veidi parem, kuid nina kipub ikkagi tatiseks minema ning sööb vähem kui peaks,“ sõnas Metsa. „Jaana võitleb edasi oma elu eest ja hoiame pöidlaid, et kõik need pisarad saaks ühel päeval asendada rõõmuga, kui ta ellu jääb ja taas terve on.“

Emusid oli peetud tingimustes, mis neile juba ilmastiku tõttu üldse ei sobi. Ka toitmisel oli eksitud. Spetsialistide sõnul on emu pidamise miinimumtemperatuur +5. Emudel puudub alussulestiku, mis hoiaks keha soojas. Emude talvine ruum ei tohi olla niiske, mis tekitab neil hingamisteedega probleeme ( külm ja niiske õhk tekitab linnule kopsupõletiku).

„Emud vajavad meie kliimas igapäevaselt spetsiaalset graanultoitu ja lisaks rohelist ning aedvilju, mida tuleb neile hakkida sobivaks suuruseks. Seda põhjusel, et nende nokk ei suuda sobivaid tükke murda. Emude toit pole teravili, sest emudel puudub pugu, millega teravilja purustada. Kui teravilja emu sööb, siis tuleb see sama tervena tagant välja ehk lind ei omasta sealt midagi. Toit, mis linnul suust sisse tuleb, läheb otse makku. Täiskasvanud emu vajab kuus kuni seitse liitrit vett päevas. Veenõud peaksid olema alati puhtad ja alati täis. Isegi öösel joovad linnud vett. Nii jaanalindudel kui emul puudus äravõtmise hetkel puhas joogivesi piisavas koguses. Väikeses nõus oli ainult jäätükk. Toiduks oli saranurgas teravili. Õunad pole ei emu ega jaanalindude toit, kuid neid neile põhiliselt anti,“ selgitas Metsa.

Šoti mägiveised olid aeg-ajalt küla vahel hulkunud, kodus puudus neil varjumisvõimalus. Emasel veisel tuvastati tugev alakaal ja vedelikupuudus. Kuna teda peeti vabalt koos isastega, võib igal aastal poeginud loom taas tiine olla.

Metsa lisas, et hobitalu omanikud pole siiani huvi tundnud, kuidas loomadel ja lindudel läheb. „Oleme siiralt tänulikud Kruusa talule, kes tegeleb enda loomakeste ja lindude kõrvalt nende päästetud ja haigete lindude-loomadega, samuti tänulikud Vhrisi endisele hoidjale, kelle juures saab koerake kogu hoole ja armastuse ning täname ka Eesti Metsloomaühingut, kes majutab kehvades tingimustes peetud hõberebane Pätut,“ lausus ta.