Mõista-mõista, kes see on? Pardi ja kopra välimusega elukas muneb ning torkab mürgiselt nagu madu

Kuigi Austraalias jagub ohtlikke loomi rohkem, kui inimesed sooviksid, peetakse just nokklooma üheks kardetavamaks. Eriti maksab peljata isaseid, kui paaritumishooaeg on alanud.

Nokklooma torge pole inimese jaoks küll surmav, kuid selle põhjustatud piinav valu võib kesta nädalaid. Kui isasloomad valmistuvad paarilist leidma (enamasti leiab see aset hilistalvel), muutuvad nad iseäranis agressiivseteks. Nende munandid paisuvad ja nad põimuvad võitluse käigus käppade abil ümber oletatava vastase, et tollele oma mürgiste kannustega hoope jagada.

Jalgade küljes asuva astla mürginäärmete toodetav kokteil on võimas segu valkudest ja bioaktiivsetest ühenditest. Selle mõju sarnaneb närvimürgile.

Kui emasloom tiinestub, toob ta viie nädala järel ilmale järeltulijad, kuid ei tee seda poegides nagu imetajad muidu, vaid muneb ja haudub. Pärast munast koorumist käituvad pojad jälle imetaja kombel ning toituvad emapiimast, mida lakuvad nisade puudumise tõttu ema kõhult. Jäävhambaid neile paraku ei kasvagi, mistõttu täiskasvanud nokkloomad mäluvad suus paiknevate sarvliistakutega oma toidu pehmeks veest ammutatud liiva ja kruusa abil.

Kuigi klassifikatsioonilt on nokkloom tõepoolest imetaja, on teadlased teinud kindlaks, et ta kannab ka linnu ja roomaja geene. Küllap see selgitab tema sigimistavasid ning veidrat välimust, mis on segu pardist ja koprast.