ILSE BLOGI | Arvate, et pühad on harduse ja andestamise aeg? Tutkit, võib ka tüliks ja arestiks kiskuda!

Miks mõned koerad algusest peale üksteist vaenavad ja ühist tuba isegi jõulude ajal ka mitte kompromissi korras südamesoojusega ei täida?

Mina, Ilse pressiesindaja, päästan end peaaegu igal aastal jõuluvana ees ühel ja samal moel välja, lunastades oma paki Rene Eespere lauluga „Siis, kui minu vanaema“. Kuna vanem tütar esitas seda aastaid tagasi ETV lastekooriga ja õppis kodus hoolega sõnu pähe, tean minagi neid unepealt. „Söö, hobuke, söö - on ju uusaastaöö...“ jne

Jutt käib küll aastavahetusest, aga see ilusa meloodiaga laul ajab ka jõulude ajal asja ära. Eriti, kuna mõte on armas - pühade ajal tuleb meeles pidada ka neljajalgseid sõpru. Võtsime meiegi enda oma Tartusse kaasa, et ta moodustaks nunnu ühisosa laiendatud perekonnast, kuhu kuuluvad meie poja pere, ämmad-äiad-oi-oi-oi, minia vend oma naise ja vanematega ning... üks haski.

Haskiga, kes kannab nime Trigger, on Ilsel varem üks kokkupuude olnud. Ei saa öelda, et see oleks möödunud vastastikku mõistvas õhkkonnas. On siin tegu kasvuvahe või iseloomude sobimatusega, aga taksipreili suhtus joviaalsesse siniste silmadega härrasse juba siis upsakalt ning üritas kohta kätte näidata. Niisiis kaalusime pühade ajal erinevaid variante, kuidas habrast jõulurahu kontrolli all hoida.

Et mõlemad-koerad-toas-lahti-variant ei päde, sai selgeks juba esimeste ühiste minutitega. Korvi andmise nimel karva turritamine ja koonu krimpsutamine tekitas vanemas härrasmehes sellist meelehärmi, et päädis põrandale lastud hiiglasliku pissiloiguga. Seetõttu pidime aktsepteerima tema kui majaperemehe tingimusi ning sõjaka läti külalise transpordipuuri panema.

Kui muidu on puur Ilse jaoks turvakoht, kuhu ta tassib einestamiseks oma parimad palad, siis nüüd tajus ta sellist eraldamist mõistagi kohutava diskrimineerimisena. Mis mõttes tema peab läbi puurivõre vahtima, kuidas lossis elu keeb ning ülejäänud seltskond kalkunil, verivorstidel ja suupistetel hea maitsta laseb?! Niisiis ei piirdunud taks ainult vahtimisega, vaid tema jõululaul ületas oma detsibellidelt kõigi teiste omad.

Nõnda läks lontkõrvast Grinch kõige oma puuri ja jopega tagasi eelnevalt soojaks köetud autosse ja esines seal olematule publikule. Aplausi asemel ja lepituseks küünitas peremees vahepeal puuriukse vahelt sisse käe verivorstiga. Ei mingit lahket: „söö, hobuke, söö´d“, ainult valskus, kahepalgelisus ja silmakirjalikkus!

Aga kes oskakski sellises perspektiivitus olukorras pakkuda muud lahendust? Kellelegi kolmandale meie taksi hoida anda ilmselgelt ei saa. Omade ja võõraste vahel on range vahe ja häda on majas juba siis, kui keegi omainimeste karjast võõras kohas eemaldub. Ma ei kujuta ette, et võiksime ta ajutiseltki kuhugi koertehotelli või hoidja koju viia. Küll see jõululaulude repertuaar siis täieneks. Minia küsis Ilse vokaalsest võimekusest lummatuna samuti: kas ta teeb alati nii? Ei, kodus ei tee, aga kodust väljaspool peab oma kari alati silma all olema. Kellelgi meist tuleb seega ikkagi surmani truudust ja lähedust vanduda.

Õnneks on neid „arest iseloomude sobimatuse tõttu“ kordi siiski vähe. Enamikuga koertest saab Ilse diplomaatiliselt läbi. Ainult koertekoolis oli kunagi üks chihuahua (just nimelt see üks konkreetne, chihuahuasid oli seal muidu teisigi), kellega jäigi antipaatia lõpuni kahepoolseks.

Mis keemia mõnedel koertel omavahel tekib, ei oska lõpuni selgitada ilmselt ka ükski käitumisspetsialist. Kui meie eelmine taks Tilde kunagi oma vahepeal täiskasvanuks sirgunud tütrega kohtus, polnud kutsikaea emaarmastusest järel isegi mitte riismeid, kohe kiskus naistevaheliseks riiuks. Meie poja koer Cassandra, kes kutsikas Ilsele tema lapsepõlves koeratarkusi ette näitas, ei salli täiskasvanud Ilset silmaotsaski. Ja siis laulavad inimesed veel mingist pühast ööst ja jõulurahust... Taks teeb nüüd siiski viisakama näo ning soovib kõigile kolleegidele ja lugejatele sõbralikku uut aastat!