Uus pereliige urises võimaliku kummituse peale ja sundis pimedat naist kõrgemate jõudude poole palvetama

Kai Kunder kaotas diabeedi tagajärjena nägemise 21-aastaselt ning on üle kümne aasta pidanud blogi Puhta pime, milles ta lustakas võtmes kirjeldab elu läbi pimeda silmade. Hiljuti ühines nende perega valge kääbusšnautser Tessa, kes perenaise hinnangul tajub majas ilmselt kummitusi. Avaldame katkendi Kai blogist.

See pole enam mingisugune suur jambolaia-vuudujuubu-uhuu saladus või uudis, et lapsed ja loomad tajuvad meid ümbritsevat maailma paremini, kui me aimatagi oskame. Meie, suured inimesed, kelledel väga paljudel on pea igas olukorras silmaklapid ees, ei adu pooltki nii paljut. Neil aga on midagi, mida enamikel täiskasvanutel pole – avatud meel ja süda.

Kuna ma andsin Facebooki blogi lehel teada, et meil on uus väike pereliige, siis temaga seoses toimub kogu aeg midagi ja nüüd ma saan südamerahus erinevatest juhtumistest teile kirjutada. Ma lihtsalt ei osanud arvata, et see võtab nüüd sellise pöörde.

Näiteks eile (teie jaoks siis üleeile, ma ikka ei suutnud oma käsasid eemal hoida ja natuke ikka pidin teksti kallal nokitsema). Pikutan mina rahulikult voodis kõhuli, kui tuppa jookseb Tessa, minu väike valge koerake, hüppab mulle hopsti selja peale, jääb liikumatult ühte punkti vaatama ja… uriseb. Ja sedasi mitu raksu järjest.

Ma tõusin lõpuks voodist püsti, et kontrollida, kas härra abikaasa on ehk midagi kahtlast kuhugi toanurka ripakile jätnud, aga ei olnud. Ainult peegel oli akna all, vastu seina suunaga magamistoa ukse poole. Siis mõtlesin, et okei, võib-olla ulatus ta mu selja peal seistes aknast välja vaatama ja nägi seal midagi kahtlast enda jaoks… Samas me elame ju teisel korrusel. Mida on teiselt korruselt nii väga näha, peale puude latvade ja taamal olevate majade? Aga no okei, koerad näevad paremini ja vahel ka neid asju, mida inimese silm kinni ei püüa. Eriti minu silmad.

Ent olukord muutus eriti kahtlaseks ja kõhedaks õhtul - siis, kui ta hakkas lampi keset ööd urisema. Me olime Joosepiga mõlemad väga kaua üleval. Umbes kella kolme paiku kobisime mõlemad ära voodisse. Mina taaskord oma lemmikasendis – kõhuli, tekk tõmmatud kõrvuni.

Natukese aja pärast avastas Tessa, et oleme elutoast ära magama kobinud ja ronis mulle peale. Ärge küsige, ta ongi meil paras kaskadöör, igal pool valimatult ronib ja turnib. Vend tammub mul siis süüdimatult selja peal, otsib mugavat asendit, et kerra tõmmata, kui äkitselt jääb seisma, vahib liikumatult ühte punkti ja uriseb. Ja kui ma päeval arvasin, et Tessa nägi ilmselt midagi aknast, (oh mind naiivitari!), siis nüüd, kus Joosep oli ka meiega toas, nägi ta ära, kuhu suunas ta vahib ja uriseb. Ütleme nii, et see ei toonud mu hinge, teadvusesse ja südamesse teps mitte rahu.

Tessa nimelt seisis näoga magamistoa avatud ukse poole ja vahtis pimedasse esikusse. Ma valetaksin praegu teile, kui ütleksin, et ah, mul ei tõmmanud kõhedaks ega tibutagi selga. Muidugi tõmbas, aga kui ta mu pealt maha hüppas ja jooksis, saba seljas, esikusse, siis elutuppa ning sealt tagasi esikusse ja samal ajal urises, siis ütleme nii, et ma lõin ristimärgi ette ja hakkasin vaikselt kõrgemate jõudude poole palvetama.

Ja see ei aidanud ka olukorrale teps mitte kaasa, kui ta tuli tagasi minu juurde, ronis uuesti selja peale ja vahtis ainiti pimedusse. Ise endiselt samal ajal urisemas. Korra hakkas isegi raevukalt haukuma ja sööstis ukse poole. Mul sel hetkel reaalselt süda niimoodi sees võpatas. Kuid õnneks keelamise peale lõpetas ära ning tuli minu ette ristipõiki lamama, näoga ukse poole. Ja ma olin seal nagu... eem... seda suurt et, ilusaid unenägusid sinulegi!

Kuid nagu teleturus öeldakse – see pole veel kõik! See kõik jätkus veel järgmiselgi päeval. Täna (eile siis – toim.) hakkas ta jälle lambist keset päeva urisema. Ja selleks, et te saaks parema pildi, siis minu töölaud on sedasi, et kui ma istun arvuti taga, siis ma olen näoga akna poole ning kogu elutoa osa koos avatud esiku ja köögiga jääb mu selja taha. Nii, ja nüüd palun hoidke järgmised kaks minutit seda kujutluspilti oma silme ees.

Istun mina arvuti taga, klapid peas, ja kuulan keskendunult teksti, Tessa lamamas mu selja taga. Täpsemalt öeldes lamab ta mu tooli seljatoel, põiki üle mu turja, sest ühel ilusal päeval otsustas tüüp ära õppida, kuidas diivanilt mulle kukile hüpata.

Ühesõnaga, mina teen tööd, tema magab, kuid ilmselgelt üks silm lahti, sest järgmine hetk hakkas ta taaskord lampi urisema. Kodus kõik vaikne, Joosep teeb ka oma laua taga tööd, keegi korteris ringi ei liigu, trepikojas pole kedagi ja tüüp vahib taas esiku poole ja lihtsalt uriseb.

Ma ei tea, mis asi see on ja ma pole sugugi kindel, kas ma üldse tahan teada. Ma lihtsalt väga loodan, et sellele kõigele on loogiline seletus olemas, aga no pekki küll! Seni, kuni mul ei ole seda loogilist seletust, ei taha ma väga üksi kodus olla, veel vähem tahan ma pimeduses olla ja üksi magamistuppa magama minna.

Kusjuures, kui ma seda eelmist lõiku kirjutasin, siis mu loll aju hakkas genereerima, et aga mis siis, kui keegi nähtamatu kummitus seisab praegu mu selja taga ja loeb mu teksti...

Loe Kai blogi pikemalt siit!