Varem metsloomi abistanud naine: on ainult aja küsimus, millal toimub hundi tõsisem rünnak inimese vastu

Kaja Kübar tegeles aastaid tagasi Nigula metsloomade taastuskeskuses metsaelanike rehabilitatsiooniga ning ütleb, et ei jätaks hätta sattunud võsavillemit abita praegugi. Küll aga on ta nüüd, aastaid hiljem Pärnumaal loomi pidades hundihirmu omal nahal kogenud. Ta selgitab, miks hundikaitsjate seisukohad praktikas ei toimi ning maainimesele eluvõõrad tunduvad.

Viimasel ajal sagenenud hundijuttudeks on mitmeid põhjuseid:

1. Huntide arv ON suurenenud: inimesed näevad neid sageli ja kohtuvad nendega

2. Hundikarjad ON rohkemaisendilised (tavaliselt olid karjades keskmiselt 4-5 looma). Praegused siinsed karjade suurused selguvad edasises jutus.

3. Hundid ON jultunumaks/ülbemaks läinud, sest karjad on kordades suuremad.

4. Üks oluline põhjus on ka see, et 2024. aasta veebruari algul muutus „Looma tekitatud kahju hindamise metoodika, kahju hüvitamise täpsustatud ulatus ja hüvitamise kord ning kahjustuste ennetamise abinõudele tehtud kulutuste hüvitamise täpsustatud ulatus ja kord“ määrus. (Loe lisa: Maalehest).

Kui varem kahjud osaliselt kompenseeriti ja inimesed suhtusid asjasse tolerantsemalt, siis nüüd praktiliselt kompensatsiooni pole. Kõik need põhjused kokku on pannud elanikke muretsema ja ei saa salata, et ka hunte vaenama.

Kõigepealt lühike ülevaade piirkonnast. Elame Edela-Eestis Nigula looduskaitseala idaküljel. Üle tee asub Sookuninga looduskaitseala. RMK ja KA koostöös on tegeletud mõlemas soostikus asunud enam-vähem looduslike soo- ja metsaalade „märgamisega“.

Enne seda ja ka nüüd jätkuvalt toetavad seda tegevust koprad. kellede tekitatud üleujutused ulatuvad ka niitudele ning suured vesised alad on „lülitanud“ enamuse kopraid huntide menüüst välja. Metskitsi oli aastaid tagasi hulganisti (iga paari kilomeetri järel võis näha mitmeteistkümnepealisi talvekarju). Nüüd on neid seitsme kilomeetri kaugusel vastu pidanud kümmekond ning umbes kuu tagasi nägin meie maja vastas üheksat isendit.

Põtru näeb harva - ega nemadki taha metsas jalgupidi vees elada. Lisaks on toimumas punahirvede „pealetung“. Metssead on suhteliselt otsas - jahimehed on näinud viimasel ajal mõnda üksikut kulti ja paari põdravasikat.. Kummalisel kombel on Tali-Tuuliku tee kahe erineva jahiseltsi piir ning ka enam-vähem kahe siinse piirkonna hundikarja piiriks. Lisaks tegutseb piirkonnas ka seltskond, kes ei kuulu karja, neil pole ka järglasi ning see kolmeliikmeline seltskond tegutseb juba aastaid nii, nagu ise tahab... ja mitte tagasihoidlikult.

Kirjutan vastuväited siinse piirkonna huntide käitumisest/juhtumistest näidetena reaalsest elust, mitte teoreetilisest mullist. Loodan, et eri piirkondadest lisatakse lugejate poolt ka erinevaid näiteid, et teha linnainimestele selgeks et „kontoritooli-teooria“ on üks asi, aga päriselu maapiirkonnas, mis kontoriaknast või kuvarilt „nädalavahetuseks maale“-tegelastele ei paista, on hoopis teine. Vältimaks pidevalt sõna „hunt“, olen kasutanud hundi rahvapäraseid nimesid (*sõna lõpul).

Meedias ilmunud väidete vastuväidete puhul tuleb lisaks esile ka muid piirkonna eripärasid.

Väide 1: Hunt valib oma toiduks nõrgemad, põhiliselt murrab sügiseti ning loomaomanikud peaksid loomad ööseks lauta/ööaedikusse ajama.

Vastuväide: Oleme loomapidamisega tegelenud üle 25 aasta.. Kogu selle aja jooksul on ca 90% murdmistest toimunud päeval. Kevadel, kui loomad kella 10 ajal ööaedikust niidule (nõuetekohase elektrikarjusega piiratud ning muud peletusvahendid lisatud) oleme lasknud, siis oleme kella 12-14 vahel leidnud värsked laibad.

Et siis hea perenaine hoiab aastaringselt loomi laudas? Nii või??? Siin käib murdmas Nigula soekari*, enamasti oktoobris-novembris. Nemad käituvad suhteliselt viisakalt. Üks murtakse ja süüakse, ülejäänud kolm-neli on lihtsalt murtud. Aga aastaid tagasi oli meil aasta algul 54 lammast (jäärad, uted, talled kokku), siis murti pidevalt terve aasta jooksul. Need polnud ilmselt Nigula võsavillemite* kari, vaid need kolm karja mittekuuluvat tegelast. Ka peletuseks pandud kollasest vilkurist (lisaks muudele kaitsemeetmetele nagu tuled karjaaia postide otsas jne) lebas laip õhtupoolikul umbes meetri või kahe kaugusel. Aasta lõpuks jäi alles neli talle. Kas siis KOGU meie lambakari oli nõrgem kui meie alles jäänud neli talle?

Väide 2 .Kaitseks karjamaal on tõhusaim viis korralik kiskjatõrjeaed, millel peaks olema viieliiniline elektrikarjus, mille alumine traat peab olema võimalikult maapinna lähedal ja ülemine 110–120 cm kõrgusel. Oluline on, et kõik liinid peaksid olema korralikult pingestatud ja ka füüsiliselt pingutatud.

Vastuväide: Nõuetekohane aed on pigem selleks, et murdmiste puhul õigustatud toetusi saada. Elektrikarjuse eesmärgiks on olnud põhiliselt hoida koduloomade karja teatud maa-alal. Vanasti (mõnedes kohtades ka nüüd) kasutati/kasutatakse ühte traati umbes veiste põlvede kõrgusel - et seal karva vähem ning väike „surakas“ traadist ajab ta eemale.

Meie karjaaiad on olnud nõuetekohased. Tahtsin juba aastaid tagasi teada, kuidas hundid neid läbivad. Palusin meie (esimese) koera abi. Läksin ise karjaaeda ja kutsusin teda (tavapäraselt ta seal ei käinud) ning vaatasin, mis toimub. Vaatas hetke, mõtles/kuulas/tajus midagi ja sööstis siis kiirelt kahe alumise liini vahelt läbi.

Kriimsilmad* pole rumalamad kui kodukutsa. Milles asi? Karjaaia elektrigeneraator töötab vooluimpulssidega, seal pole kogu aeg vool, traatides/lindis on väike vahe ja seda hetke kasutavad sissetungijad (nagu seekord mu kutsa näitas). Kas oli sügisene karv liiga paks või keha läbis suurema osa kiirelt vooluvahemikus? Kui kõik jalad on “suraka“ ajal õhus, siis elektrit ju ei saagi. Lisaks hüpatakse sujuvalt üle nõuetekohase kõrgusega karjaaia. Ainuke häda oli see, et täis kõhuga tagasihüpe nii hästi välja ei tulnud.

Vajadusel käitub metsakutsade* kari sarnaselt metssea (või veise)karjale. Kui vaja mõni liin purustada, nügitakse ebasoosingus või hierarhia madalamal tasemel olev karjaliige aia poole ning ülejäänud pressivad peale ja lükkavad teda seni, kuni traadid katki ning jalutavad kõige täiega soovitud suunas. Elektrigeneraatoritele on ka kehtestatud maksimaalne piir, tugevaimaid pole müügil ja ei tohiks kasutada.

Metsahalle* ei hoia karja juurest eemal ükski muu ehitis kui Hiina müüri sarnane. Seni, kuni meie pinnas on kaevatav/kraabitav ja mitmekilomeetrilise karjaaia igale postile pole võimalik peletisega/püssiga inimest panna ning sügavaid maa-aluseid kaitseid ei ehitata, ei lõpe pajuvillemite* rünnakud. Üllataval kombel kehtib ikka hea Eesti vanasõna: ega hunt enne karjast kao, kui viimane tall viidud!

Väide 3. Muretsege karjakoerad!

Vastuväide: meie piirkonnas on sel hooajal peetud ajujahti põtradele. Ajust on välja jooksnud 9-15 hunti, seda mitmel korral ka lähipiirkondades. Huntide karjad ON läinud suuremaks ning see annab jõudu/võimalusi jõhkramaks käitumiseks. Mida teevad paar karjakoera selliste lambavaraste* hulga vastu? Mul oleks väga kahju karjakoertest ja nende omanikest - ikkagi pereliikmed ju...

Asi siis mingil indleval või peibutaval hundiproual/-preilil mõni isane karjast kaugemale meelitada - ja siis...

Väide 4: Hundid ei ole tavaliselt inimestele ohtlikud, välja arvatud juhul, kui inimesed neid ise toiduga ära harjutavad.

Vastuväide: Ma ei kartnud hunte, kuni mõni aasta tagasi juhtus selline asi. Hallsaksad* olid õhtupoole niidul nõuetekohases karjaaias ilmselge plaaniga „pahandusi korraldada“ (ma ei ütle maiustada, sest siis ei murtaks mitmeid loomi.) Masinapark välja ja oma kariloomadele appi! Mu tütar sõitis ATV-ga, takistas hundi ja lamba vahelt läbisõiduga murdmist. Lammas lidus kodu poole, ATV jõudis sadakond meetrit eemale ning oli näha, et hallivatimees*ei lasknud ennast eriliselt häirida, vaid pöördus hetke pärast tagasi ning üritas järgmist tabada.

Ööaedikus tegelasi kokku lugedes selgus, et üks kevadine tall on puudu. Läksime teda otsima. Pimenes vaikselt, mina kõndisin vanas talukohas, mis on metsa kasvanud. Veidi hiljem, kui kuulatasin, kuulsin endast paari meetri kaugusel madalal ähkimist. See polnud lammas (tema lõõtsutanuks teistmoodi). Ükski oks ei praksunud, kui valgusvihu ähkimiskohta suunasin... ei kedagi! Liikusin edasi ja asi kordus taas: ähkimine lähedal, selja taga (siinkohal lükkan ümber kõik vilistamised, ümisemised, laulmised, mida soovitatakse, kui ei taha metsas metsloomadega kohtuda ja metsloom ei soovi sinuga kohtuda). Pühajürikutsikate* kohta see ei kehti, eriti kui nad jahil on).

Tuleb tunnistada, et hirm oli. Õnneks saabus abikaasa ja hõikas mind. Uhh... kergendus! Lõõtsutamine kadus ilma ühegi praksatuseta, ehkki kuulasin veel. Sellest ajast saadik ei soovi ma enam sarnastel asjaoludel kõrvekutsikatega* kohtuda. Mis tallekesse puutub, siis oli ta liikunud kodu poole ja kui mees hoo pealt auto ukse lahti tegi, siis hüppas ta autosse. Nii sai ta esimest korda elus autoga koju

2024. aastast pärineb info Tõstamaa piirkonnast, kus sorusaba* ründas inimest. Sügisest pärineb info Viljandimaalt, kus hundi moodi isend ründas inimest. DNA olla saadetud Soome tuvastamiseks, et selgitada, kas tegu on koera või hundiga. On ainult aja küsimus, millal toimub veel tõsisem sute rünnak inimese vastu.

Erinevaid sorgsabade* jutte on mul palju rääkida, aga peatun veel mõnel üksikul seigal.

Need kolm põhiliselt meist lõunapool tegutsevat metsapeni* murdsid ilmselt aastaid tagasi ligi kolmveerandi meie ühest lambakarjast. Terve auto järelhaagis sai laipu täis. Polnud neil hallidel huntidel* siis nälga - söödud oli mõne üksiku lamba kõhupiirkonda.

Samal aastal said samamoodi kannatada 11 ühistu piimalehmade noorlooma - udarad ja kõhuõõs kahjustatud. Aga kuna määrused oli sellised, nagu nad olid, ja nende vähese tähtsusega abi oli mujale juba kulunud, siis kompensatsioon kõikide nende veiste ees oli ….sentides.

Need isendid liiguvad ja kurjavad koos, neil pole olnud senini järeltulijaid, seega on nad samast soost või mingil tervislikul põhjusel ei paljune.

Aastal 2023. anti siia kanti vist seitse laskmisluba, millest kaks võeti ära teise piirkonda ning meie karjades olid kõigi aegade suurimad murdmised. Põhiliselt vasikad, kuid lambad ikka ka. Kaugemal karjaaias, kus meie veiseid oli üle 50, jäi eelmisel aastal ellu viis vasikat.

Kokkuvõtteks: imelik on see, et kõik alustavad oma juttu umbes nii: „Hundid on targad ja kohanemisvõimelised metsloomad…“ Edasise jutu käigus unustatakse see põhitõde miskipärast ära. Loomad ei tea ka riigipiire - kui jaht toimub Eestis, saab vajadusel Lätti peitu minna või vastupidi. Lätlased said oma aastaringsete lubade limiidi kiirelt täis, neil algab jaht juba suvel.