Lohutab perenaist ja mängib koertele jänest. Haruldane rebasenäoga tõukoer sai eestlastele tuttavaks vaid paari aasta eest

Eestis haruldane tõug, Itaaliast pärit volpino on silmatorkavalt rõõmsameelne ja mänguhimuline, oma peresse ja kodusse väga kiinduv pisike spits. „Minu meelest on itaalia volpino suurepärane valik inimesele, kes soovib väikest, kuid armastavat ja energilist kaaslast,“ ütleb Mirje Tauts, kelle pere paar aastat tagasi volpino võrra rikkamaks sai.

Esimene volpino jõudis Eestisse aastal 2022. Kui enamasti on koheva ja turris, kaela ümber iseloomuliku krae moodustava karvaga volpinod valged, siis Made Eeritsa kennelis Tulihänd elav Luna Cremisi Nausica Stella Baltica, kodusemalt Nausica on hoopis punane! Valge kõrval lubatud punane, must ja muud värvused on siiski haruldased, kodumaal Itaalias registreeritud koertest vaid neljandik on punase karvaga, musta ja muid värvusi leidub aga vaid käputäis.

Poolteist aastat hiljem toodi Eestisse ka teine volpino, seekord valge – Soomes kasvatatud Riennon Duchessa Eroica, koduse nimega Pixie. Perenaise Mirje sõnul oli valget värvi karv nende pere jaoks suur boonus: „Esialgu kaalusime ka näiteks pomeraniani ja jaapani spitsi, kuid suuruse poolest tundus nende kahe vahel olev itaalia volpino ideaalne.“

Kodu jagab Pixie teise valge koeraga, šveitsi valge lambakoera Loboga. „9-aastane šveitslane oli algul väga aupaklik ja pigem hoidis sellest uuest väikesest energiapallist eemale. Nüüd toimetavad nad ka veidi koos, aga kuna Lobo on nii palju suurem, siis omavahelisest mängimisest midagi välja ei tule,“ räägib Mirje.

Instagramist hinge pugenud rebane

Itaaliast kaugele põhjamaisesse Eestisse kolinud Nausica jagab kodu kahe eesti hagija, Juta ja Sammyga. Perenaise Made sõnul on Nausica üldiselt rahulik ja armas sülekoer, kuid samas võib ta olla väga aktiivne ja mänguline ning nautida kogu südamest tähelepanu.

Hagijatega on neil omalaadsed huvitavad mängud – Nausica mängib jänest ja hagijad on tagaajajad. Aegajalt magavad kõik koos ka ühes pesas. Lapsi Nausica jumaldab, kuna kasvas üles koos kasvataja pojaga. „Kui me neil külas käime, siis ta ainult tema süles istubki,“ räägib Made.

Itaalia volpinoni jõudis kenneli Tulihänd omanik läbi Instagrami, mis hakkas talle rebasele sarnaseid koerapilte ette söötma. „Mitu aastat tagasi hakkasin otsima teist tõugu eesti hagija kõrvale ning mu lemmiktõuks on alati olnud siledakarvaline foksterjer. Otsides neid kasvatavaid kenneleid, jättis Google vist sõna „fox“ meelde ning hakkas mulle ette söötma rebaselaadseid tõuge. Ja mida rohkem ma neid pilte vaatasin, seda rohkem hakkas see tõug meeldima,“ räägib Made. Ja mida pikamalt ta googeldas ja standardit luges, seda enam volpino talle südamesse puges.

Kutsika otsinguid alustas ta loomulikult tõu kodumaalt Itaaliast, valikul oli ka kolm kriteeriumit: koer peab olema emane, korras tervisega ja näituse kvaliteediga. Esimene kasvataja, kellega ta ühendust võttis, oli kenneli Luna Cremisi omanik Cinzia Vicini. „Sealt see lumepall veerema hakkaski ning kaks aastat hiljem Nausica ka Eestisse jõudis,“ meenutab Made.

Pixie pere nägi itaalia volpinot esimest korda koertenäitusel. Pärast tõu kohta lisainfo otsimist jõuti veendumusele, et leiti endale täpselt sobiv tõug. Ainuke mure oli see, et Eestis polnud sel ajal veel ühtegi volpino kasvatajat. „Pidime detektiivitööd tegema ning näituse kataloogist saime info, et nähtud koer oli pärit Soomest. Nii algas meie otsing põhjanaabrite juures, kust leidsime kogenud volpinode kasvataja ja oma unistuste kutsika,“ räägib Pixie omanik Mirje.

Enesekindel ja väga nutikas koer

Iseloomult on volpino malbe ja aktiivne. Selle kolme aasta jooksul, mis Nausica Eestis on elanud, ei ole Made teda kunagi agressiivsena näinud. Samas on tegemist suhteliselt iseseisva ja enesekindla tegelasega. Ta on ka terane ja õpib asju lennult, piisab ühest keelamisest, et ta mõistaks – sellist käitumist ei tasuks enam katsetada. Energiline ja rõõmsameelne loomus teeb temast hea kaaslase igas olukorras, nii näitustel kui ka reisil käies.

Ka Mirje kiidab volpino nutikust ja õppimisvõimet. „Tema taibukus ja õppimiskiirus on täiesti võrreldavad meie šveitsi valge lambakoeraga. Ta naudib näiteks peidetud mänguasjade otsimist ja õpib uusi käsklusi kiiresti,“ ütleb ta.

Mirje Tauts itaalia volpinost:

Pixie on käinud koolis õpilastega teadusringi pidamas.

Nad on palju enamat, kui lihtsalt armsad sülekoerad. Arvan, et see tõug sobib aktiivsele inimesele, kes naudib koeraga tegelemist, temaga mängimist ja talle uute trikkide õpetamist. Tänu oma väiksele kasvule (Pixie kaalub vaid 4,6 kg) sobib ta ideaalselt ka reisikaaslaseks – ta mahub vajadusel kotti ja võib lennuki kabiini kaasa tulla.

Oleme oma koeraga sõitnud rongis, käinud muuseumis, kohvikus, töökohtumistel ja ta on lihtsalt kontoris kaasas olnud. Pixie oli eelmisel õppeaastal minuga alati kaasas, kui käisin algkoolilastele teadusringi tegemas. Püüamegi teda võimalikult palju pere tegemistesse ja käikudesse kaasata ning ta on väga toredaks kaaslaseks kasvanud, seda muidugi järjepideva sotsialiseerimise ja töö tulemusena.

Minu meelest on itaalia volpino suurepärane valik inimesele, kes soovib väikest, kuid armastavat ja energilist kaaslast. Meie pere jaoks on Pixie täpselt see, keda otsisime – väike, nutikas ja elurõõmus koer, kes on rikastanud terve meie pere elu.

Enim üllatas koera empaatiavõime

Volpino lojaalsus on piiritu „Tal on ainult üks omanik, keda ta jumaldab. Teiste inimestega saab ta läbi hästi, aga tema usaldust ei tasu murda, sest selle tagasi saamine võtab ikka pikalt aega. Oma omaniku asju valvab ta kiivalt ning teistel pole nende juurde asja,“ kommenteerib Made. Nad suudavad vastavalt vajadusele ka väikest viisi armukadedad olla, ronides omaniku ja teise koera või inimese vahele.

Enne Nausica koju toomist oli Madel olnud null kokkupuudet volpinodega. Ta võttis seda kui väljakutset ning õppimiskohta, kuidas on elu koos väikse koeraga. Kõige üllatavam tõu juures oli Made jaoks see, kui empaatiline üks koer võib olla. „Ta tunnetab ära, kui sul on kehv päev ning tuleb istub süles või siis nõuab omal moel tähelepanu niikauaks, kuni omanikul hakkab parem, samas kui hagijad lihtsalt üritavad sind lämmatada oma armastusega. Ta tunnetas ka ise alles kutsikas olles ära mu vana koera mured ning proovis teda hoida ja kaitsta teiste eest, olles tema läheduses,“ selgitab ta. „Üllatavaks osutus ka see, et teised koerad ei saa kodus enam pahandust teha, ilma, et ma sellest teada ei saaks. Pahandusest antakse teada valju haukumisega, seistes sigadust tegeva hagija kõrval.“

Üleannetu haldjas

Ka Pixie on perenaise sõnul tõeline väike põrkepall: mänguline, energiline ja alati valmis hüppama, jooksma või midagi uut avastama. Nimi sobib talle nagu valatult – selle tähendust võib tõlgendada kui üleannetu haldjas. Samas on ta ka täielik sülekoer, kes kasutab iga võimalust kellegi kaissu hüppamiseks ja enda kerra tõmbamiseks. Enamuse ajast on ta küll ülemeelikus meeleolus, mängib oma mänguasjadega, ajab palle taga, tuuseldab ringi joosta.

Mirje sõnul armastab Pixie inimesi ja otsib alati seltsi. Ta saab hästi läbi nii laste kui ka täiskasvanutega, kuigi on uute tuttavate suhtes esialgu umbusklik. Kui ta aga külalisega tuttavaks saab, sulab jää kiiresti – varsti limpsitakse uus sõber üle ja hüpatakse sülle.

„Meie pere lapsed on vanuses üheksast ülespoole ja nendega on Pixie väga suur sõber. Samas pean tõdema, et väga väikeste laste osas on Pixie umbusklik ning hoiame sellises olukorras alati pilku peal, et kumbki teineteisele liiga ei teeks,“ ütleb ta.

Väike valvekoer

Itaalia volpinot perre võttes peaks Made sõnul kindlasti arvestama sellega, et tegemist on väiksemat laadi valvekoeraga, kes võib aeg-ajalt lärmakas olla. Ka Mirje peret on tõu juures kõige rohkem üllatanud just loomuomane valvekoera instinkt: „Ajalooliselt kasutati volpinosid Itaalias väikeste „alarmkoertena,“ kes teatasid häälekalt suurematele koertele, kui võõras lähenes. Ka Pixie on väga ergas ja tähelepanelik ning annab kahtlasest olukorrast kohe teada, olgu siis haukumise või urisemisega. See on olnud meie jaoks ka suurim väljakutse – järjepidev treening on hädavajalik, et Pixie ei hakkaks igale „tondile“ häälekalt reageerima.“

Isepuhastuvat karva lihtne hooldada

Karvahooldusest rääkides ütleb Made, et volpino puhul on see mõõdukas, poolpikk ja kohev karv vajab regulaarset harjamist, et vältida pusasid ja hoida karvkate ilusana. Vaid kaks korda aastas karvavahetuse ajal vajab volpino omanik natuke kannatlikkust, siis tuleb koera ka tihedamini harjata. Pesu vajab ta vastavalt vajadusele, ja kuna volpino karv on isepuhastuv, ei teki tal ka kergesti mustust ega halba lõhna. Tihedamini peseb Made Nausicat vaid siis, kui on vaja uue karva kasvu aktiveerida.

Ka Mirje ütleb, et on koera selle esimese aasta jooksul ainult paar-kolm korda pesnud. „Kammima pidi teda rohkem siis, kui oli veel kutsikakarv. See kippus kõrvade taga ja mõnes muus kohas kergesti pulstuma. Nüüd, kui on juba täiskasvanu karv, on kammimine harvemaks jäänud ja mõnikord ei tunne mitu nädalat vajadust seda teha. Sopasel ajal on põhiline tegevus käppade rätikuga kuivatamine õuest tulles, ja sellest piisab,“ selgitab Mirje.

Sobib hästi ka sportkoeraks

Nutikus ja elav iseloom teeb volpinost ka hea spordikoera. „Tean, et Soomes harrastatakse volpinodega edukalt agilityt ja rallikuulekust,“ ütleb Made. Ka Pixiega on proovitud agilityt ja talle see sobiks, kahjuks pole perel praegu aega olnud sellega edasi tegeleda. Käidud on temaga aga kutsikakoolis, sülekoerte mängutundides ning ka näitusetrennis.

Nausica hetkel samuti trennides ei käi, vaid keskendub kutsikate kasvatamisele – septembri lõpus sündis Eestis esimene pesakond väikseid punaseid rebasenäoga karvapalle.

Nii Nausica kui Pixie ootavad aga uut näitusehooaega – kui Nausical on juba mitu tiitlit ette näidata, siis Pixie alustas oma ametlikku näitusekarjääri alles sel aastal. Ja ehk näeb aasta edenedes näituseringis ka Nausica lapsi.

Allikas: Eesti Kennelliit