Keskkonnaagentuurile intervjuu andnud angerjas: „Loomulikult olen läbi ja lõhki eestlane, lisaks ka kuulus ja salapärane!“

Intervjuud andma soostunud isend on ligikaudu ühe meetri pikkune hõbedane kala. Juba esmapilgul mõistan, et tegu on õrnema sugupoole esindajaga − isased angerjad naljalt üle poole meetri pikaks ei kasvagi. Kohtume Narva jõe alamjooksul, angerjatega oleme siin trehvanud varemgi, näiteks CleanEst projekti raames kalastikku seirates. Aasta Kalaga sai jutu peale Eesti Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Einar Kärgenberg.

Sissejuhatuseks soovin angerjale palju õnne sellise auväärse tiitli puhul ja küsin, et mis tunne on ja mis tõi võidu?

Juba loomupäraselt kavala näoilmega angerjas tänab ja lausub: „Eks ma aimanud, et nii läheb. Võiduks tuli olla nii kuulus kui ka salapärane. Pakume palju kõneainet, kaugelt enam kui näiteks mingi ümarmudil või siis trulling. Lisaks pole meie kohta kaugeltki kõik teada – kas oled näinud meid kudemas?!“.

Muigan − tema vastuses oli tõtt ja upsakust. Tõepoolest, populaarsuse indikaator „Google trends“ sedastab samuti, et angerjas on kaasnominentideks olnud võõrkalaliik ümarmudilast kümneid ja pärismaisest trullingust sadu kordi „kuumem“ otsingusõna. Ja tema salapära on teema omaette, selle kohta saabki ehk kohe rohkem teada.

Lisan veidi õli tulle ja küsin: „Kus end koduselt tunned? Elu algas sul ju tuhandete kilomeetrite kaugusel Atlandi ookeanis asuvas Sargasso meres, seejärel küll hoovustega kandudes ja ise ujudes jõudsid Euroopa rannikuni, kus sind kinni nabiti ja siia toodi. Siin ka pirtsutatakse − angerjat kõik ei söö, osad ütlevad, et oled uss. Kas oled omadele võõras ja võõrastele oma?“

Usskala kohe vastu: „No mis küsimus see nüüd siis on, loomulikult olen ma läbi ja lõhki eestlane ja mitte mingisugune võõras! Minu esivanemad on aastatuhandeid Eestimaa magevete heades kasvutingimustes elanud. Siin elamine on meie pärisõigus. See, et me Narva jõge pidi ise enam sisevetesse ei saa tulla, on kõik inimese süü! Nüüd peabki inimene jalad kõhu alt välja kerima ja seni meid sisevetesse asustama, kuni rändetee on Narva paisul meie jaoks taas lahti tehtud. Siis saame jälle ise tulla!“

Jutt kipub väga tuliseks minema, püüan veidi tuure maha võtta: „Näen, et sul on kaunis hõbedane rüü seljas. Viimati kandsid veel kollakat ja veidi kitsamat kostüümi.“ Saan ise ka aru, et „veidi kitsamat“ oli nüüd küll liiast, kuid mis sa teed – „lind on läinud lendu“…

Angerjas: „Mida, paks olen või?! Katsu sa ise ujuda kogu see maa Sargasso mereni söömata, kukuksid juba poolel teel Taani väinadeni kokku! Varusid on vaja! Ujumisega samal ajal on ju vaja ka marjaterad kudemiseks ette valmistada, see on tõsine energiaröövel. Ja hõbedane olen jah seepärast, et mind sinistes merevetes rännates kiskjad nõnda kergesti ei märkaks. Enne pikale rännakule asumist toitusin siseveekogudes ja olin kollast tooni.“

Kuraasikal kalal on õigus – teadlased on laborites leidnud kinnitust, et angerjas võib ujuda tänu rasvavarudele ja muljetavaldavale säästlikkusele erakordselt pika maa tempokalt, lausa pool kehapikkust sekundis. Tema energiatarvidus on koguni 4 − 6 korda madalam kui kaladel, kellel pole angerjalaadset kehakuju. See võimaldab sügisel merre laskuval angerjal kevadiseks kudeajaks sihtkohta jõuda.

Mõõtmised kinnitavad, et näiteks Narva jõest lahkunud angerjas võib Taani väinadeni jõuda 68 päevaga, see teeb keskmiselt 19 km ööpäevas, kui päris otse ujuda. Aga otse ta ei uju, enne minekut võib ta teha peatuseid või pikema pausi, korraks isegi kodujõkke kiigata ning lõplikult pikale rännakule asununa perioodiliselt kummalisi üles-alla liikumisi teha. Milleks seda kõike vaja on, selle üle teadlased vaidlevad, kuid arvatavasti eks ikka selleks, et end huvitavamaks teha.

Loe intervjuud angerjaga pikemalt Keskkonnaagentuuri blogist!