Mul on ajuti tunne, et ma ei suuda enam sotsiaalmeediat vaadata. Eks ma ole ise süüdi ka, et FB mulle kogu aeg kodu otsivate loomade pilte ette saadab. Seda saad, mida oled tellinud. Mida rohkem neid vaatad, seda enam sulle ette söödetakse. Vahepeal jõudsid minuni näiteks isegi New Yorgi kodu otsivate koerte pildid. Aga neist läksin otsustavalt mööda (ei jõua kogu maailma pärast muretseda), Eesti omi aga vaatan ja kui näen kirja UUS KODU LEITUD, on mõneks ajaks jälle süda rahulikum. Järgmise postituseni.

Ma tegelikult ei usu, et praegu hüljataks loomi oluliselt rohkem kui mõned aastad tagasi. Lihtsalt info liigub laiemalt ja loodetavasti jõuab ka inimesteni, kelle kodust puudubki just see konkreetne koer või kass. Võib-olla veidi on koduotsijate hulgas Covidi- aegses lemmikloomavaimustuses võetuid, kellega enam (?!) ei osata midagi peale hakata, kui selgub, et 2,5- 3aastane loom tahab ikka veel (!) palju hoolt ja polegi vahepeal täiskasvanuks (loe targaks) saanud.