Mati Kaal: kana tegelik koht on metsaserval puu otsas, kus ta iga pereliiget nägupidi tunneb

Zooloog, loomaökoloog ja Tallinna loomaaia endine direktor Mati Kaal teab, et puurikana igatseb taga sellist elu, nagu oli tema esivanematel - puna-džunglikanadel, sest lindude vajadused on aastatuhandete vältel vaatamata kodustamisele samaks jäänud. Kui takistada kanal käituda nii, nagu eellastelt päritud geneetika ette näeb, suureneb stress ja lõpptulemusena ka suremus. Just nii juhtub puuri surutud munamasinatega.

Pikaaegse loomaaiajuhi kogemusega Kaal rõhutas MTÜ Nähtamatud Loomad poolt korraldatud veebiseminaril „Kas puuris on loomade heaolu võimalik?“, et inimeste meeled on palju töntsimad kui teistel elukatel: „Inimesed ei märka seda, et loomad on kindlalt ära märgistanud selle piirkonna, kus nad tegutsevad. Suuresti sõltub see muidugi toidubaasist, aga ka sellest, kuidas seal on tagatud nende muud geneetiliselt määratletud vajadused. Loomi ei sega see piire, mis nende ümber on seatud - seda käsitlevad nad pigem turvarajatisena ja märgistavad selle. Et nad on tehistingimustes, see neid tegelikult ei häiri,“ selgitas ta.

Üks osa loomade käitumisest on liigispetsiifiline, teine osa see, mis nad juurde õpivad, rääkis Kaal, kelle sõnul on kanad väga intelligentsed ja hea mäluga linnud. „Muuta saab ainult õpitud osa, mis on väga oluline, aga ei muuda grammi eestki geneetiliselt ette määratud liigispetsiifikat,“ lausus Kaal

Kaalu sõnul on puna-džunglikanade meelispaik metsaserv või lagendiku ääres paiknev võsastik. „Seal elavad nad perekondlike seltsingutena, kus on paar kuni paarkümmend, mõnes soodsas kohas isegi kuni nelikümmend isendit. Seal võib olla isegi viis-kuus kukke, aga üks kukk on boss, kes seda seltskonda dirigeerib. Nii kukkedel kui kanadel on eraldi võimuastmestik ja seda arvestatakse absoluutselt kõikides nende tegemistes,“ kirjeldas ta ja lisas, et suures kanakarjas tunnevad kõik tegelased üksteist ja teinekord ka naabrikarja isendeid.

Looduses elavate džunglikanade päev algab alla laskumisega ööbimispaigast - puude võrastikest. Seejärel kohendavad sulestikku ja hakkavad tublisti pinnases siblides otsima söödavat. Käiku lähevad nii marjad, seemned, tõugud kui väikesed roomajad ja pisinärilised.

„Kanade nokk on umbes sama tundlik kui meie näpuotsad. Selle tõttu teevad nad päevas umbes 15 000 noket, et terad sõkaldest eraldada. Kui kõht on täis, asuvad nad võtma liiva- või tolmuvanni, et vabaneda parasiitidest. Kui selle asjaga saab ühele poole, siis puhkavad enamasti kusagil päikesepaistel. Ja siis peale lõunat hakkab asi jälle toitumisega pihta, kuni päikeseloojang nad puuvõrastikku tagasi juhatab,“ tegi zooloog lühikokkuvõtte džunglikanade päevaplaanist. „Need ongi kanade determineeritud käitumisevormid. Kui neid takistada, siis põhjustab see stressi ja suurendab ilmtingimata suremust.“

DNA-uuringud on selgeks teinud, et inimene hakkas džunglikanu pidama umbes 8000 aastat tagasi. Selle tulemusena on erinevad kanatõud koos inimesega asustanud terve maakera. „Hoolimata sellest, et nad näevad väga erinevad välja ja inimene neid erinevateks otstarveteks on aretanud, on neil alles kõik geneetiliselt determineeritud vajadused. Kui miski segab nende vajaduste rahuldamist, siis valmistab see ükskõik millistele tehistingimustes peetavatele elukatele nii füüsilisi kui vaimseid vaevusi,“ nentis Kaal.

Ta toonitas, et Euroopa Liidu õigusaktides pole asjatult kirjas, et loomi tuleb pidada liigiomasel viisil. „Liigiomane tähendabki seda, et loomad saavad ka tehistingimustes välja elada oma eellastelt päritud liigispetsiifilisi käitumise elemente. Kodukanade loomulikud vajadused ei erine oluliselt džunglikanade omadest.“

Kaal tsiteeris arsti ja filantroopi Albert Schweizerit: „Üksnes sümpaatia, mida inimene tunneb kõigi elusolendite vastu, teeb temast tõelise inimese“ ning lisas: „Olukord, kus pea kõikidest liigiomastest käitumisvõimalustest ilma jäetud linnud on muudetud pelgalt munatootmise masinavärgi pidevalt rikki minevateks detailideks, väljendab kardinaalselt vastupidist suhtumist.“