UKRAINA SÕJAPÕGENIKU LUGU | Vanas kodus omandatud viisakad kombed on siiani alles, neist ma ei loobu

Kolm aastat tagasi, kui Ukrainas sõda puhkes, jäi kodust ja perest ilma ka koer Mila, kes MTÜ Nähtamatud Loomad abiga sealsest varjupaigast viimaks Eestisse jõudis. Milal on siiani viisakad kombed, mida talle eelmises kodus õpetati, kuid eelmist peret pole aidanud leida ka talle paigaldatud kiip. Mila pani kirja oma kohanemise loo.

Ma ise ega keegi teine ei tea tegelikult, kui vana ma täpselt olen. Loomaarst vaatas mu hambaid ja ütles, et umbes nelja-aastane. Olen peaaegu haski, aga mul on natuke suuremad kõrvad ja väiksem keha kui selle tõu koertel tavaliselt. Üks on kindel: lumi meeldib mulle tohutult! Seetõttu on eriti tore, et leidsin oma kodu just Eestis.

Alguses elasime koos perenaisega Lõuna-Eestis tema vanemate juures, aga nüüd on mu koduks juba mõnda aega Kalamaja. Siin tuli hiljuti värske lumi maha! Vaat seal meeldib mulle püherdada. Vahel pole mulle juua vaja andagi, lume söömisest piisab.