Käes on hundikuu: miks just nüüd on võsavillemeid senisest rohkem näha ja kuulda?

Rahvakalendris nimetatakse veebruari hundikuuks - just nüüd alustavad võsavillemid paaritumishooaega, mis on nende jaoks pingeline ajajärk.

Veebruar on Eesti rahvakalendris hundikuu. Tegu on ühtlasi ka huntide paartitumishooajaga, mil nad on aktiivsemad nii liikumise kui sotsiaalse käitumise osas. Neid võib olla rohkem näha ja kuulda. (Tegelikult juba ka eelnevatel kuudel ja mõnda aega märtsis - kohe selgub, miks.)

Hormonaalselt hakkavad hundid paaritumishooajaks valmistuma juba sügisel, mil isastel hakkab tõusma testosterooni ja emastel östrogeeni tase. Detsembris on isaste testosterooni tase juba väga kõrge. Seetõttu sagenevad sügisel ja varatalvel isaste vahelised kaklused ning relevantsemaks muutuvad ka domineerimiskäitumised (eeskätt domineerimine toidu üle, kuna see aitab kaasa sigimisedukusele).

Karjasisesed pinged ja kõrgenenud toidukonkurents ajendab sel perioodil ka nooremaid paaritumisealisi karjaliikmeid sünnikarjast lahkuma ning uue territooriumi ja partneri otsinguile suunduma. See on igati vajalik ja loomulik protsess, sest sünnikarjast lahkumine ongi noore hundi jaoks peamine võimalus ise järglasi saada. Enamasti paarituvad hundikarjas ju ainult juhtloomad ehk ema ja isa.

Emahundid indlevad kord aastas ning tavaliselt kestab see kuni nädala veebruarikuus (lõunapoolsetel aladel varem, põhjapoolsetel aladel vahel ka märtsi alguses). Samas kurameerimine toimub juba paari eelneva kuu jooksul.

Hundikarjas, kus on ka teisi paaritumisealisi isasloomi, peab hundiisa oma partnerit teiste isaste eest hoolikalt valvama. Selleks tuleb aga energia suunata õigele ajaperioodile ehk sellele nädalale, mil emane on päriselt võimeline tiinestuma. Hundiisa tunneb selle perioodi ära nii lõhnamärgiste (feromoonide) kui visuaalsete märgiste (turses häbeme) järgi.

Enne ja pärast innaaega võivad emashundile vahel selga hüpata ka karja teised isased ning juhtisane ei pruugi sellest liiga palju välja teha. Kui aga käes on tiinestumise aeg, ei pääse keegi teine hundiemale ligi. Seda aega nimetatakse „valvamise perioodiks“, sest isane valvab emaslooma 24/7, lausa söögi- ja uneaja arvelt. Isasloom ei pruugi õieti kogu nädala jooksul süüa ning isegi magab alati n-ö üks silm lahti.

Juhtisasele on see muidugi kaunis väsitav aeg ning ta võib märgatavalt kaalu kaotada. Aga olgem ausad, üks nädal ilma toiduta on hundi jaoks lapsemäng. Eriti kuna varasematel kuudel on kõrgendatud toidukonkurentsi kaudu enda füüsilist vormi tugevdatud - nii juhtemane kui -isane on paaritumishooajaks oma parimas vormis.

Samas kõrgendatud karjasisene agressiivsus varasematel kuudel kulutab samuti palju energiat ning kokkuvõttes võib paaritumishooaeg ikkagi päädida isasele korraliku kaalukaotusega. Õnneks pole talv tervetele (kärntõvevabadele) huntidele toidu osas kuigi keeruline, sest sõralised on toidupuudusest ja lumikattest nõrgad ja kergemini kättesaadavad. Paaritumishooaja kaalukaotuseks on hundid seega igati valmis.

Pärast paaritumishooaega hakkab isahuntide testosterooni tase langema ning püsib madalal kuni järgmise sügiseni. See on ääretult oluline, kuna kevadel ja suvel tuleb kogu energia suunata kutsikate kasvatamisele, mitte üksteisega jagelemisele. Kõik karjaliikmed peavad koostööd tegema, et alguses imetavale emale toitu tuua ning hiljem juba kutsikatele toitu ja muidugi mänguasju tuua. (Pesapaika toidu ja mänguasjade toomise instinkti eest hoolitseb prolaktiini taseme tõus.)

Allikas: Hunt - Eesti rahvusloom