Istusin Amsterdami metroos ja lugesin ajaviiteks raamatut, mille olin just raamatuturult soetanud. Väljaanne rääkis bullterjeritest ja selle kaanel ilutses erakordselt sümpaatne koer – pikad kõrvad tähelepanelikult kikkis, sära silmades ja lai naeratus suul.
Olen märganud, et kui eestlastel on kombeks ühistranspordis võimalikult omaette hoida, siis meiega muidu üsna sarnased hollandlased alustavad meelsasti ka võhivõõrastega juttu. Nii läks ka seekord – minu vastas istuv härrasmees niheles uudishimulikult oma istmel, kuni viimaks küsis: „Bullterjerid... need on ju väga õelad koerad?“. Panin raamatu käest ja seletasin mind uskumatute silmadega jälgivale mehele kannatlikult, et koerte tigedus oleneb ikka ennekõike nende kasvatusest. Justkui minu sõnade kinnituseks sekkus jutuajamisse ka daam kõrvalistmelt, kes rääkis, et kõige kurjem koer, keda tema oma elu jooksul näinud on, on uskuge või mitte – kolli!
Verine ajalugu
Tõsi ta on, et bullterjerit kui tõugu saadab alatise varjuna halb maine. Esiteks kütab asjatundmatute kujutlusvõimet kahtlemata juba tõu nimetus, sest kuidas saakski koer, kelle nimes on sõna „bull“ olla midagi muud kui verejanuline kiskja? Teiseks on bullterjeri jõuline välimus piisavalt eriline, et tänaval liikudes vähemalt nõrganärvilisemaid vanadaame korralikult kohutada. Muidugi on lähemal süvenemisel asjalood aga hoopis teistsugused kui esmapilgul paistab. Sõna „bull“ sai bullterjer päranduseks oma esivanemalt, keda inglased nimetasid bull-and-terrier dog. See oli inglise buldogi ja mitmete terjerite ristamise tulemus, kes aretati spetsiaalselt pulli- ja hiljem koeravõitlusteks. Loomade omavahelised võitlused –milline brutaalne ettevõtmine. Järelikult on ikkagi tegu jõhkra ja halastamatu olendiga? Sugugi mitte – ärgem unustagem, et tõelised jõhkardid olid hoopis need inimsoo esindajad, kes kaht looma üksteise vastu üles ässitasid ja ise turvalise tara taga võitja peale kihla vedasid. Niiet, kui me usume, et meie, inimesed oleme nende mitmesaja aastaga, mis neist võistlustest möödunud, oluliselt humaansemaks, kaastundlikumaks ja mõistlikumaks muutunud, siis peaksime sama eeldama ka koertest, kes on samuti oma võitlushimulistest eellastest kaugele edasi arenenud.
1850. aastal alustas härra James Hinks Inglismaalt katsetusi, et luua uut koeratõugu. Selleks ristas ta esmalt bull-and-terrier’i inglise valge terjeriga. Aastatepikkuse aretustöö ja hoolika planeerimise tulemusena õnnestuski tal tuua avalikkuse ette koer, kes oli väiksem, kärmem ja voolujoonelisem kui bull-and-terrier, ning mis eriti huvitav – koera keha oli üleni kaetud madala lumivalge karvaga. Värske koeratõug sai nimeks bullterjer. Peagi muutus tõug üle ootuste populaarseks – lisaks heledale värvusele hinnati kõrgelt bullterjeri iseloomu – koeravõitluse tuline pooldaja Hinks oli nimelt pidanud silmas ka seda, et ükskõik, millises seisundis koer ka ei oleks, ei tohi ta kunagi oma peremeest rünnata. Nii sai kannatliku meele ja kartmatu olekuga bullterjer täieõiguslikuks pereliikmeks ka nendes majapidamistes, kus võitlussport kirgi ei kütnud.
Esimesed laigulised
Bullterjeri populaarsuse kiirele kasvule pani piduri peale avastus, et paljud selle tõu esindajad olid kas osaliselt või siis täielikult kurdid. Tegemist oli geneetilise veaga, mida tänapäeval on üsna lihtne vältida, ent toona pandi see üheselt bullterjeri valge värvuse süüks.
Nii hakkasidki mõned huvilised valgeid bullterjereid ristama tumedakarvaliste Staffordshire terjeritega. See tõu päästmiseks ette võetud plaan jagas bullterjerisõbrad kiiresti kahte leeri. Värviliste bullterjerite idee laideti maha kui härra Hinksi järjepideva töö lörtsimine ja vihased vastuseisjad püüdsid isegi valge bullterjeri ristamist värviliste koertega keelustada.
Aastal 1919. kirjutas aretaja Adair Dighton oma raamatus "The Bull Terrier and All About it" kurjalt: "Värviline bullterjer on tõu taandareng ja ma ei näe sellest mitte mingisugust kasu tõusvat. Varsti see hullustus möödub ja kui see juhtub, jäävad tuleviku aretajatele ainult savijalgadel sugupuud. Niigi on palju probleeme isegi üleni valgete vanemate poegadel aeg-ajalt ilmnevate laikudega. Kui neid nüüd kontrollimatult laiguliste koertega ristata, tekib sellest kohutav kaos ja läheb aastaid enne kui värvuse sissetung jälle välja aretada suudetakse.“
Õnneks juhtus see kõik 20. sajandi alguses Inglismaal, kus mistahes koeratõugude ristamist ei olnud lihtsalt võimalik ära keelata. Nii saigi bullterjer endale esimesed laigulised ja nagu hiljem selgus oli ristamine tõugu ainult tugevdanud – värviliste laikudega bullterjerid osutusid väga ilusaks ja mis peamine - neil ei olnud enam kuulmisprobleeme. Ka originaalse Hinksi-bullterjeri pooldajad leppisid peagi asjade seisuga, nähes, et ka värviliste bullterjerite järelkasvu seas on tihti üleni valgeid kutsikaid. Aastast 1933. on värviline bullterjer ka ametlikult tunnustatud.
Kartmatu südamega kangelane
Bullterjer on olnud mu suur lemmik juba lapsepõlvest alates. Oma osa oli selles kindlasti koera iseloomulikul välimusel – lihaselised jalad ja jõuline koon, pisikesed mandlikujulised silmad, kaks hiigelsuurt kõrva ning terav saba astlana küljelt küljele vehkimas - üheaegselt natuke saatanlik ja naljakas. Bullterjerit pole lihtsalt võimalik ühegi teise tõuga segamini ajada. Teine kindel mõjutaja oli aga kindlasti Ernest Seton-Thompson, kelle raamat „Lugusid loomadest“ nõukogude aja lõpul pea kõigi loomasõbralike perekondade raamaturiiulis seisis. Muude jutustuste seas seisis seal ka „Snap, lugu bullterjerist“. See oli lugu iseloomuga kutsikast Snapist, kellest kasvab uljas kariloomade kaitsja. Oma viimasel jahiretkel satub ta vastamisi hundiga, kes on seni halastamatult veiseid ja ka koeri murdnud. Muidugi ei kahtle Snap hetkegi enne hiiglasliku kiskjaga heitlusesse astumist ja südika bullterjeri juhtimisel saadakse murdjast lõpuks jagu. Abiväe kohale jõudes on aga Snapi jaoks juba hilja – lugu algab ja lõppeb koera summutatud urinaga.
See pole aga kaugeltki ainus legend, mis bullterjeri vahvusest pajatab. Näiteks on tõu kodumaal üsna levinud jutustus bullterjerist, kes päästis külmal talveööl lapse elu, hoides tuld kustumast. Taibukas koer olevat puhunud ahjusuudme äärde kukkunud kuumadele söetükkidele tuhka, et need maha jahutada ja seejärel need ninaga taas tule keskmesse lükanud. Nii püsis leek seni, kuni peremees koju tagasi jõudis ja laps ei saanud külmakahjustusi. Koerasõber ja kirjanik krahv V.C. Hollander aga kirjeldab oma memuaarides juhtumit, kui ta võttis basseini äärde kaasa oma pooleaastase bullterjeri, kes polnud varem kordagi ujumas käinud. Kirgliku sukeldujana ronis krahv kohemaid redelit pidi üles hüppelauale ja viskus vette. Nähes kuidas veemass armastatud omaniku neelab, ei jäänud kutsikas pikemalt mõtlema, jõulise liigutusega vabastas ta end tülikast rihmast, komberdas peremehe eeskujul redelitpidi hüppelauani ja sukeldus. Sihikindel koer maandus otse omaniku pealael, haaras ta juustest ja hakkas krahvi turvalise kalda poole sikutama.
Võta nüüd kinni, kuipalju on neis lugudes tõtt, kuipalju aegade jooksul võimendunud detaile, aga nagu vanarahvas on tabavalt märkinud – kus suitsu, seal on enamasti ka tuld.
Oma erilise välimuse tõttu on bullterjeri ajaloos ka arvestataval hulgal filmirolle – alustades Charlie Chaplini „Koeraelu“ga aastal 1918, on bullterjerid teinud suuremaid ja väiksemaid ülesastumisi näiteks muusikali „Oliver!“ filmiversioonis, animafilmis Toy Story, „Babe 2: põrsas suures linnas“, „Snatch ehk Teemantirööv“, „Trainspotting“, „Frankenweenie“ jne. Paraku on aga suurel ekraanil bullterjeri kanda jäänud ikka pigem kurjami kui kangelase rollid.
Kohusetruu lastesõber
Nagu ka teistel koeratõugudel, on bullterjeril olnud oma tõusud ja mõõnad. Kui ärevatel 1990ndatel oli Eestis tihti bullterjereid näha, siis täna on tegu pigem meil haruldase tõuga. Nii ka mujal maailmas – on olnud kümnendeid, mil bullterjer on oma populaarsuse tipus ja siis jälle teistsuguseid, mil ta peaaegu unustusse vajub. Nagu mõnel tuntud popartistil on aga ka bullterjeril kuhjaga häid omadusi, mis tal ikka ja jälle õnnestunud comebacki teha lasevad.
Õige kasvatusega bullterjer on arukas, vapper ja kannatlik, eriti kohusetruult suhtub bullterjer endast nõrgemate pereliikmete – laste ja ka väiksemate koduloomade eest seismisesse. Muidugi tuleb arvestada, et selle koeratõu loomus on küllaltki kiivas, niiet teiste loomadega tutvustamisel on omanikul tihti vaja läbi teha pikem sotsialiseerimisprotsess.
Vahest peitubki bullterjeri peamine võlu selles, et ähvardava välimuse ja negatiivsete eelarvamuste kuhja all on tegu südamliku koeraga, kelle jõuline iseloom sobib ülihästi kogu koerasoo parimaid omadusi esindama.
