Vurrud aitavad maailma vallutada
Ainsaks erandiks on inimene. Vurrukarvu meil pole, kuid mälestus nendest paikneb ülahuules – seal asuvad tibatillukesed karvaliigutajalihaste jäänused.
Inglismaa Sheffieldi ülikooli uurijad võrdlesid rotte ja hiiri nende kaugete sugulaste kukkurloomadega ning jõudsid järeldusele, et vurrukarvade teke mõjutas oluliselt imetajate evolutsiooni.
Tony Prescotti juhitud uurimisrühm filmis laboris närilisi. Uurijaid huvitas, kuidas täpselt vurre kasutatakse. Hiired ja rotid teevad kompides kindlaks ümbritsevate esemete kuju ning enda täpse asukoha. Sirgjooneliselt jooksva närilise vurrud liiguvad üles-alla mõlemal kehapoolel võrdse kiirusega. Kui loom pöörab, suureneb karvade liikumine pöördesuunas.
Kui parempoolsed vurrud puutuvad kokku takistusega, hakkavad lisainfo kogumiseks tööle ka vasakpoolsed.
Uurijad näitasid, et samamoodi kasutavad oma vuntse ka Lõuna-Ameerika opossumid. Need kukkurloomad sarnanevad kõige esimestele imetajatele, kes elasid Maal 125 miljonit aastat tagasi.
Iidsed imetajad olid samuti öise eluviisiga ning ronisid puude otsas. Selleks vajasid nad erinevate meelte koostööd, et võimalikult palju infot hankida. Võimalik, et just näopiirkonna kompekarvad lubasid imetajatel pimedas hästi hakkama saada.
"Imetajad on edukad, sest neil on roomajate ees mitu eelist, näiteks võime kehatemperatuuri reguleerida ning võimas aju. Ka kompekarvade teke oli imetajate arengus väga oluline. Inimesel neid enam pole, kuid meie varaste eellaste jaoks olid need eluliselt vajalikud," selgitas Prescott.
Uurijad loodavad näriliste filmimisel saadud teadmiste abil luua kompivaid roboteid, millega saab teha päästetöid näiteks tolmu või suitsu sees.
Uurimus ilmus ajakirjas Philosophical Transactions of the Royal Society B.
