GUPI – pisike vääriskivi sinu akvaariumis

Mäletan siiani oma esimest kohtumist pisikese kalaga, kes kannab nime gupi. Käisin alles neljandas klassis, kui mul õnnestus oma isa pehmeks rääkida, et koju on tingimata akvaariumi vaja.

Esimene, veidi üle sajaliitrine kast sai asustatud sõbralike troopikakaladega, keda toona oli muidugi saadaval oluliselt väiksemas valikus kui täna. Naabermaja keldris asunud loomapoest kolisime oma akvaariumisse sirpuimepaari ja rohelised mõõksabad, bussisõidu kauguselt sai põues toodud ka süsimustad mollid ja helklevates toonides neoonkalad. Vaikne veekogu toanurgas püüdis kohe kõigi külaliste pilke rohkem kui tema lärmakas konkurent – mustvalge telerikast.

Ühel heal päeval aga saabus loomapoodi uus saadetis – klaasanumas ujusid ringi paar ilmetut halli kala, kelle vahel süstis keravälguna ühe juurest teiseni vaid paari sentimeetri pikkune kalake. Pulmatantsuga ametis, viskles ta ennastunustavalt küljelt küljele ja aknast langevate päikesekiirte valguses sillerdasid tema kehalt vastu kõik vikerkaaretoonid, tumedate täppidega kirjatud saba aga oli lausa silmipimestavalt erekollane. Kala tohutu energia rabas mind pea samapalju kui tema värvipalett – oli uskumatu, et niipalju ilu võiks mahtuda nii väikesesse pakendisse. Kõhklemata jätsin ma oma jäätiseraha poodi ja viisin mind rabanud isase gupi koos hallide emastega koju oma akvaariumi. Sellest ajast olen pidanud mitmeid erinevaid akvaariume ja neis omakorda palju erinevaid kalu, ent gupidel on minu kodus ja südames alati olnud eriline koht.

Algajaile, kuid mitte igav

Hämmastavalt palju olen ma edasiste aastate jooksul kuulnud arvamusi stiilis, et gupi on algajate kala ja et leidub palju huvitavamaid liike, kellele oma aega ja energiat pühendada. Tõsi on see, et gupi on ääretult populaarne kodukala ja paljud akvaristid on mingil eluetapil teda oma akvaariumis võõrustanud. Aga et tegu oleks igava kalaliigiga? Ei iial!
Esiteks ei ole gupile kalade seas vastast värvide ja vormide mitmekesisuses. Kui need esimesed kalad, kellest artikli avalõigus juttu oli, olid üsna lähedal oma looduslikele eellastele, pisikest kasvu ja lühikeste uimedega, siis saja aasta jooksul, mis seda liiki juba akvaariumites peetud on, on gupist aretatud loendamatul hulgal erinevaid variatsioone. Näiteks tunnustavad rahvusvahelised gupiklubid 12 võimalikku sabakuju, erinevaid värvikombinatsioone on aga juba loendamatul hulgal. Minu raamatukogus on üks kataloog, milles on ära toodud 155 erinevat gupitõugu. Sellise mitmekesisusega võivad rinda pista võibolla üksnes kuldkala ja platid, ent nemadki ei jõua gupile ligilähedalegi. Ka emased kalad, kes algselt olid üsna silmatorkamatud, on aretustöö tulemusena saanud voogavad uimed ja kirevad värvid. Eelmisel aastal tutvustas Kanada gupihuviline Philip Shaddock aga avalikkusele esimest täiesti läbipaistvat gupitõugu.

Kodune geenilabor

Põhimõtteliselt annab gupi mitmekesisus igale akvaariumihuvilisele hindamatu võimaluse geenidega mängimist katsetada. Esimeseks prooviks võib kokku panna näiteks loomapoest saadud ilusa emase ja isase gupi. Umbes kuu aega pärast vanemate tutvumist on tavaliselt juba akvaarium pisikesi kalapoegi täis. Möödub veel kaks kuud ja pojad on juba värvikirevad. Suure tõenäosusega on noored kalad üsna mitmekesised, igaühel on oma unikaalne värvus – kellel on kerel rohkem, kellel vähem täppe, mõne sabauim helgib sinistes-rohelistes, teisel kollastes-punastes toonides. Siin saab näha millised omadused päris väike gupi oma isalt, millised jooned aga on ilmselt ema poolt.

Valides nüüd poegade hulgast välja kõige ilusamate uimede ja värvusega isase ja emase, ning neid omakorda ristates, saame jällegi hulga kõige erinäolisemaid kalapoegi. Alguses on kõik uued kalad täiesti erineva välimusega, ent mida põlvkond edasi, seda rohkem soovitud omadused kinnistuvad. Nii võib korraliku töö tulemusena igaüks aretada just endale meeldiva kala. Samamoodi kombineerides loovad järjekindlad aretajad igal aastal sadu uusi gupitõuge, üks ilusam kui teine. Kogu asja võlu aga peitub selles, et tänu gupi leplikkusele ei ole selleks vaja tohutuid veemahuteid ega väga erilisi tingimusi – igaüks meist on potentsiaalne aretaja. Erinevaid geenikombinatsioone aga paistab gupil olevat lõpmatul hulgal.
Huvitavaid fakte, mis algajale geenihuvilisele peagi ilmnevad on palju – näiteks on osad mustrid päritavad vaid isaliini mööda st ainult isalt pojale, mõni tunnus on teisega seotud – näiteks on pooleldi mustadel isasgupidel alati pikk seljauim jne jne.

Perekonnaasjad

Üks asi, mida värske gupiomanik tingimata märkab, on gupide rahutu loomus – emased gupid tegelevad vahetpidamata toidu otsimisega ja isased püüavad neil rallikurve meenutavaid manöövreid tehes pidevalt sabas püsida.
Gupide elu vundamendiks on paljunemine – emased peavad hästi toituma, sest sellest sõltub järglaste arv ja tervis, isaste sooviks on aga viljastada emase sees arenevad marjaterad. Kõigest sellest kujuneb pöörane pulmatants, mis kestab kogu päevase aja ja muudab kõigi elusünnitajade kalade jälgimise ääretult põnevaks.

Tundub, et gupide paljunemine on surmkindel – pista ainult emane ja isane kokku ja kohe on neilt pojad käes. Tegelikult on aga asi hoopis keerulisem – sarnaselt inimestele moodustavad gupid keerulisi sotsiaalseid võrgustikke, valivad ja jätavad meelde oma partnerid. Kuigi isased gupid veedavad enamiku päevast emaseid taga ajades, on suhteasjades ikkagi n-ö püksid emase gupi jalas.
Emane gupi on võimeline paarituma igas kuus ainult kolmel päeval. Ja kui ikka emasele talle pakutud isane ei meeldi, siis ta ennast talle neil päevil kätte ei anna. Olukorra teeb veelgi huvitavamaks asjaolu, et kui emane kord oma unistuste kala on leidnud, võib ta tolle spermat kuni kuus kuud enda sees alles hoida. Niiet kui sina oled oma äranägemise järgi kokku pannud isase punase sabaga gupi emasega, kelle eelmine peigmees oli sinise sabaga, siis võib too sulle ninanipsu mängida ja pool aastat ainult sinise sabaga poegi sünnitada.
Agressiivsusel on gupide sotsiaalses süsteemis väga piiratud roll ja sel ei ole partnerivalikul mingit rolli. Enamasti väldivad partneriotsingul isased lihtsalt emaseid, keda juba teine isane saadab. Vahel jälitavad küll mitu isast üht emast, ent ka sellisel puhul ei esine isaste vahel teineteisele suunatud agressiooni. Pigem üritab kumbki teist isast maha raputada, et emasega üksi jääda. Küll aga võib vahel vihastada pidevast jälitamisest tüdinud emane gupi, söösta jälitaja suunas ja teda justkui napsata. Seepärast on kodurahu huvides alati tark pidada akvaariumis rohkem emaseid kui isaseid gupisid. Nii saavad emased lähenemiskatsetest ka vahel puhata ja peretülid pole nii kerged tekkima. Ka ainult isastest gupidest koosnev akvaarium on pilkupüüdev võimalus, ennekõike muidugi neile kes ei soovi pisikeste gupipoegadega tegeleda.

Pisike ime

Veel üks liigile iseloomulik tunnus on gupi suurus... kuigi õigem oleks vast öelda väiksus. Kuigi aretatud gupid on kasvus veidi võitnud, jääb emase gupi kasv reeglina 6, isasel lausa 3,5 cm kanti. Nii et võrreldes teiste akvaariumikaladega on gupid ühed pisemad.
Seda võib muidugi vaadelda nii positiivse kui negatiivsena.
Asja halb külg on see, et asustades oma akvaariumit erinevate kalaliikidega, peab silmas pidama, et uued naabrid gupidega hästi läbi saaksid. Kuigi gupid ise sobivad ühisakvaariumis pidamiseks ideaalselt, sest nad on ääretult rahumeelsed ja tegelevad tülitsemise asemel ainult toitumise ja paljunemisega, siis suuremad kalaliigid võivad gupit lihtsalt elustoiduks pidada. Kuid omast kogemusest võin öelda, et piisava tähelepanelikkuse ja taimedega akvaariumi juures on võimalik ka gupide ja suurte kalaliikide nagu näiteks sirpuime rahumeelne kooselu. Ühisakvaariumist tuleks samas kindlasti välistada erinevad barbused, kellele meeldib gupide pikkade uimede kallal hambaid teritada.
Samuti on mõned akvaristid kurtnud, et pisike gupi ei paista suures akvaariumis üldse silma. Kahtlemata on see mure, millega tuleb arvestada, ent üks ilusamaid ja elavamaid veealuseid pilte, mida ma kunagi näinud olen, oli kolmesaja liitrine akvaarium, kus ujus korraga sadu eri toonides isasgupisid.
Samas on väiksel kasvul ka mitmeid eeliseid – näiteks on gupi tohutult populaarne just Jaapanis. Miks? Sest korraliku, ütleme kuueliikmelise gupiperekonna pidamiseks piisab vaid 40-liitrisest akvaariumist. Jaapanlased, kes elavad väga piiratud maa-alal, saavad tänu gupi väiksele kasvule ka oma pisikestesse korteritesse veidi elusloodust tuua.
Aga kas on võimalik, et me näeme kunagi müügil ka tõeliselt suuremõõtmelist gupit? Fakt on see, et aretustöö püüdleb gupi kasvu suurendamise poole – Ameerika gupinäitustel saab hinnatav kala seda rohkem punkte, mida suurem ta on. Samas on ligi 40 aastat ametlikku aretustööd suutnud gupi kehapikkust suurendada vaid 20 protsenti.
On küll teateid sellest, et 1970. aastatel aretati Kagu-Aasias hiigelgupid, kes olid kaks kuni kolm korda suuremad kui nende normaalsuuruses vennad. Samas osutusid need kalad väga õrnadeks ja surid peagi bakteriaalsete haiguste tagajärjel. Ei ole selge, kas hiigelkasvu taga olid geenid, või olid kalad kuidagi hormoonide või muude kemikaalidega „üles pumbatud“.
Huvitav on see, et gupisid on läbi aegade asustatud erinevatesse maailma paikadesse, et nad kohalikes veekogudes elades sealseid sääsevastseid hävitaksid. Väidetavalt on Hollandis, ühe tehase jahutusvee väljalaskekohas, kuhu gupid aastakümneid tagasi koliti, nende kehapikkus ületanud 10 sentimeetri piiri, aga ka need andmed on siiani kinnitamata ja väga lünklikud.

Aretatud gupi on nõudlikum

Gupiga käib kaasas mitu legendi – näiteks väidetakse järjekindlalt, et ta on suuteline toime tulema mistahes akvaariumitingimustega. Tegelikkus muidugi nii lihtne ei ole. Aretatud vormid, eriti suurte sabauimedega isased gupid ei ole nii vastupidavad kui nende looduslikud eelkäijad.
Tõsi on see, et Eesti suuremates linnades on veevärgi vesi piisavalt hea kvaliteediga, et gupidele sobida ja ei ole vaja eriti pingutada, et vee keemilisi näitajaid muuta – gupid kohanevad hästi. Ent vältima peaks äkilisi muudatusi nagu temperatuuri kõikumine (umbes 24 kraadi peale häälestatud veesoojendi!) või akvaariumivee liiga äkiline vahetamine värske vee vastu (korraga võib vahetada ainult 20-30% vett).
Ka ei sobi gupile mistahes toit – nagu inimestelgi peab see peab olema valgurikas (30-40%) ja rasvavaene (umb. 5%). Õnneks on meilgi saada mitmeid just gupidele mõeldud toidusegusid ning isegi spetsiaalseid vitamiine. Toitumine peab olema mitmekesine – erinevaid poes müüdavaid kuivtoitusid tuleks kindlasti täiendada elustoiduga. Kui neid nõudeid ei täideta on hullemal juhul tulemuseks kalade hukkumine, paremal juhul aga hakkavad kalade järglased iga järgmise põlvkonnaga meenutama üha enam gupi metsikut vormi – värvikirevus kaob ja uimed muutuvad lühikeseks. Ainult kuivtoiduga toitmine võib aga kaasa tuua vitamiinipuuduse ja haiged või kõverdunud selgrooga kalakesed.
Haigused on teine levinud probleem, millega gupiomanikul vahel kokku puutuda tuleb. Vähetuntud fakt on see, et enamik meil müüdavatest kaladest tuuakse Singapuri kalafarmidest. Need farmid on erineva kvaliteediga, nii sõltub ka kalakeste immuunsüsteem suuresti sellest, kui hästi nende eest kodumaal hoolitseti. Immuunsüsteemi aga läheb gupidel hädasti vaja, sest esmalt tuleb neil läbi teha pikk lennureis, pakituna mitmekümmnekesi pisikestesse veekonteineritesse, siis aga kohaneda meie vee keemilise koostisega. Ja võib kindel olla, et Eesti veevärgivesi erineb tohutult Singapuri betoonbasseinidesse kogunenud vihmaveest, milles gupid seni elama olid harjunud.
Et vältida bakterite ja parasiitide levikut akvaariumis, on hea võimalus harjutada oma gupid järkjärgult soolases vees elama. Selleks sobib jäme meresool kontsentratsiooniga 1 tl soola 5 liitri akvaariumivee kohta. Muidugi tuleb vee soolsust tõsta väga aeglaselt ja kui gupidega koos elavad ka teised kalaliigid, kontrollida, kas neile riimvesi elamiseks sobib, ent üldiselt on sool parim looduslik vahend kõikvõimalike haiguste ennetamiseks. Ka looduses ojades ja jõesuudmetes elavad gupid ja mollineesiad ujuvad vahel avamerre, et parasiitidest vabaneda.

Gupid veebimaailmas

Veel üks asi, mis on sellest ajast muutunud, kui mina oma esimese gupi koju tõin, on veebimaailm, mis kalade pidamise palju huvitamaks ja kergemaks muudab. Üks eestikeelne keskus, kuhu tasub kindlasti pilk heita, on foorum.akvarist.ee, seal jagavad kogenumad akvaristid nõu kalade pidamise kohta ja tihti jagatakse lausa tasuta gupipoegi, kes meie oma vetes sündinud.
Kui aga tekib huvi mõne aretatud gupitõu järele, võib mõnest veebipoest soovitud kalakesi koju tellida. Näiteks Saksamaalt aadressilt www.guppy-aktuell.com.
Üle maailma on arvukalt gupiklubisid, nende tähtsamad katusorganisatsioonid on IKGH Euroopas ja IFGA Ameerikas. Nende kodulehtedelt saab kohalike klubide kontaktandmed, sealt on ka võimalik leida infot, kus toimuvad gupinäitused, millised on aretuse hetketrendid ja palju muud.
Hea koht informatsiooni hankimiseks on ka guppywiki.guppies.com, mis on Vikipeedia sarnane veebientsüklopeedia aga keskendub üksnes gupidele.
Need, keda huvitab aga gupide geneetika, võiksid tutvuda lehega www.guppydesigner.com. Muu huvitava seas leidub sellel lehel ka väike .pdf kujul sissejuhatus gupide geeniteemasse, mida saab lehelt tasuta alla laadida.

Allikas: Ajakiri Lemmik