Appi, mu koer hammustas...
Kurb statistika ütleb, et hammustav koer on valus probleem, millega puutub üle maailma kokku umbes 4 miljonit inimestest aastas. Loomaarst Anu Poopuu ütleb, et statistika on jäämäe veepealne osa, kuna sageli ei jõua hammustamisjuhtumid koduseinte vahelt kaugemale.
„Koerahammustusest räägitakse sagedamini siis, kui koer ründab võõrast inimest. Kui kannatada saab oma pere täiskasvanu või laps, vaikitakse juhtunu sageli maha.”
Segadus ja hirm
Anu Poopuu sõnul on kurja koera puhul sagedasti süüdi – või siis vähemalt olulise omapoolse panuse andnud – inimene. „Probleemid algavad reeglina sellest, et inimene ja koer ei saa teineteisest aru, inimene mõistab koera valesti ning annab talle omalt poolt valed signaalid. Ikka veel jagub koeraomanikke, kes arvavad, et neil tuleb alla suruda, kes püüdleb perekonnas nn alfapositsioonile ehk inimesi juhtima. Tegemist on müüdiga, mis olulisel määral raskendab inimese ja koera suhtlust.
Dominantseid koeri on olemas küll, aga isegi dominantne koer ei taha domineerida kõigi üle. Pigem tahab ta omada kontrolli kindla isiku (nt perenaise), eseme (nt oma lemmikmänguasja) või koha (nt aseme) üle. Inimesel on tegelikult ju samamoodi – mõne objekti suhtes on omanditunne suurem kui mõne teise suhtes,”mõtiskleb doktor Poopuu. „Mõelgem näiteks lapse peale, kes ei taha oma lemmiklelu mitte kellegagi jagada.”
Kui koer oma lemmikobjekti, olgu selleks siis inimene, asi või koht, kaitsma asub, siis sageli ta uriseb. Anu Poopuu juhib tähelepanu, et sageli tõlgendatakse urinat väga valesti. „Koer tunneb sellises olukorras hirmu. Soov mitte loovutada oma palli pole mitte katse inimese üle domineerida vaid koer lihtsalt ei tea, kas ta saab oma palli tagasi. See on hirm tundmatu olukorra ja teadmatuse ees. Keegi on astunud tema privaatruumi ja tahab temalt midagi ära võtta. Urisemine väljendab koera segadust ja on mõeldud hoiatusena, kuid koera mitte mõistev inimene võtab seda soovina domineerida ja hakkab seda maha suruma. Looma segadus aga muutub sellega veel suuremaks. Edasi läheb kõik aina hullemaks: inimene surub end veel jõulisemalt peale ja koer tunneb veel suuremat segadust ja hirmu. Lõpuks ei oska koer midagi muud teha kui hammustab inimest.”
Anu Poopuu rõhutab, et urin, millest konflikt süvenema hakkas, polnud tõenäoliselt koera esimene segadust ja hirmu märkiv signaal, ent see võis olla esimene, mida inimene märkas.
„Enne annab koer reeglina rea sõbralikke märguandeid, et ta vajab pisut suuremat respekti ning et tahab, et tema lemmikmänguasi või armas paik rahule jäetaks – ta vaatab inimesest mööda, limpsab keelega, hoiab kõrvad tahapoole... Urin tuleb alles natuke hiljem, enne jõuab koer anda kümmekond vaikset märki. Kui need soovitud resultaati ei anna, saab koer selgeks, et inimene mõistab urinat. Ja hakkabki inimesega suheldes urisema, lõpetades üksiti teiste hoiatussignaalide andmise. Edaspidi uriseb ta ilma eelnevate hoiatusteta ja kui seegi ei aita, siis ta hammustab...”
Kaks kriitilist perioodi
Anu Poopuu kinnitab, et nii nagu lastel, on ka koertel arengus kriitilised perioodid, mil inimese tugi ja oskuslik suhtlemine on eriti olulised. „Koertel on kaks hirmuperioodi, mil nad eriti tugevalt inimese abi vajavad. Ja kui nad seda ei saa, võivad nad käituda etteaimamatult,” räägib loomaarst. „Esimene on päris varajases kutsikaeas, mida nimetatakse ka sotsialiseerimiseeaks. Sel ajal ümbritsevast maailmast saadud kogemused jätavad koera suhtumisse väga sügava jälje. Uute asjade mittetutvustamine ning ka väga intensiivsed ja negatiivsed kokkupuuted ümbritseva maailmaga võivad põhjustada väga sügavat usaldamatust ning hirmu.
Teine kriitiline periood on nn puberteediea järgne aeg, mis koertel hakkab umbes poole aasta vanuselt või veidi hiljem. Vastused hirmule võivad olla kas põgenemine, nn kangestumine, sõpruse pakkumine või rünnak. Ebameeldiva olukorra lahendamine neil viisidel on omane meile kõigile. Kui tunnetame oma elukeskkonnas pidevalt ohtu, ning leiame meetodid, mis on efektiivsed meile rahu tooma või olukorda oma kasuks pöörama, õpime neid konfliktide lahendamiseks paraku esmasena kasutama.
Kui näiteks väikesele kutsikale kasvõi kogemata astub sabale raske saabas ning kutsikas saab haiget ning põgeneb, õpib ta looma saapa ja valu vahel seose ning pääsema olukorrast põgenedes. Järgmine kord saapaid nähes tekib hirm ning koer võib üritada seda olukorda lahendada põgenemisega, mis ei pruugi õnnestuda. Hirm sunnib katsetama uut efektiivsemat taktikat olukorrast pääsemiseks. Kutsikas hakkab haukuma ning urisema ja saapad näiteks tagurdavad. Koer õppis oma hirmu lahendama teisel viisil.
Kui inimene ei mõista koera hirme, rahustavaid ja hoiatavaid signaale, ei tõmbu õigel hetkel tagasi ning ei õpeta koera oma keskkonda usaldama, võib juhtuda, et koer, kes tegelikult ei taha tüli, leiab endale olulist asja kaitsmas või hirmutavat olukorda lahendamas läbi järjest radikaalsemaid meetmeid kasutades.
Kui segadus jätkub, on pooleteise-, kahe- või kolmeaastase looma puhul tegemist juba tõsise probleemkoeraga. Teatud olukordi küll kardetakse, samas aga ollakse õppinud neid omamoodi lahendama. Inimene tungib koera ruumi, koer väljendab oma segadust ja hirmu, inimene kasutab jõudu... Ja koer hammustab.”
Loomaarsti kokkuvõte on lihtne ja selge. Nagu saab selgeks ka see, et hammustav koer on olend, kellega on valesti käitutud.
Mida siis teha, kui olukord on nii kaugele arenenud? „On koolitusmeetodeid, mis õpetavad urisevat looma maha suruma,” märgib Anu Poopuu. „Aga vägivald ei ole lahendus, see kasvatab uut vägivalda.”
Turvaline lastetuba
Lahendus algab tegelikult juba väga varajasest kutsikaeast, tuletab Anu Poopuu meelde juttu koeraelu esimesest kriitilisest perioodist. „Läbi positiivsete elamuste saab koerale näidata, et maailm on tore koht. Nii saab loom aimu, et võõrad on toredad ja keegi ei taha tema käest konti ära võtta. On terve rida spetsiaalseid harjutusi, mis aitavad kutsikas rahulikuks koeraks kasvada.
Kui koerale tutvustada oma inimese kontrolli all erinevaid olukordi, mida koer võib hirmutavana tajuda, õpib ta neisse rahulikult suhtuma. Nii näiteks võivad kutsikat hirmutada autobuss, tolmuimeja või inimesed, kes omavahel kallistavad. Ka tuleb koerale anda aega, et ta mõistaks – täiskasvanud inimesed ja väikesed inimesed on mõnevõrra erinevad. Kui kutsikas suudab selliste ootamatute ja keeruliste olukordadega toime tulla, on suur samm tema sõbraliku loomulaadi poole juba tehtud.
Kindlasti tuleks koerale selgeks teha ka see, kuidas ta inimesele infot annab. Reeglina alustab koer suhtlust tagasihoidlikult – näiteks kui ta tahab õue, vaatab ta inimesele otsa. Läheb ukse juurde... Kui sellised „kõnetused” tähelepanu ei pälvi, proovib ta teisiti – hüppab inimese najale, kiunub, kraabib ust... Ja saabki õue! Mida koer sellest õppis? Inimesega tuleb suhelda lärmakalt ja pealetükkivalt!
Kui aga koera tema rahuliku oleku eest kiita ning tema tagasihoidlikud signaalid ära tunda ja neile õigesti reageerida, on tulemuseks koer, kes õpib rahulikult ja kannatlikult ümbritsevaga suhtlema See on aga tegelikult ju oluliselt meeldivam muster kõikide osapoolte jaoks,” kinnitab Anu Poopuu.
Juhtimine käitumise abil
Nüüd saab koera õpetamisega edasi liikuda. Anu Poopuu soovitab: „Kui inimene on ülalkirjeldatud suhtlusstiili abil koera üle kontrolli saavutanud, saab selgeks õpetada käskluse „Istu!”
Sellest on kriitilises situatsioonis väga palju abi. Kui koer satub stressi, saab selle abil koera juhtida. Inimese jaoks väldib see väga palju probleeme. Kui koer suudab käsu peale istuda ja annab mure olukorra pärast inimesele üle, pole vaja karta, et ta pinge pärast agressiivseks muutub,” selgitab dr Poopuu. „Inimesed võiksid mõista, et koerad pole teiselt planeedilt. Nad tahavad meiega suhelda ning üritavad meid mõista. Kahe liigi omavahelises suhtluses aga on juhtimine ja vastutus inimese käes. Inimene peab andma koerale selged juhised ning tagama, et koer saaks oma vajadused rahuldatud ja inimesega suheldud õigel ja sobival viisil.”
Nagu laste puhul, nii kehtib ka loomade puhul reegel, et vale käitumise eest karistamine on palju halvem suhtlusviis kui hea käitumise eest kiitmine.
„Pole vaja karta, et koer tahaks olla perekonnas pealik. Nagu suure firma juhil on tööalast vastutust ja töömuresid rohkem kui reatöölisel, nii on ka koeral juhirollis raske ning ta võib puhtast murest ja pingest üle reageerida. Kui ta teab, et olukordi kontrollib inimene, on tema elu märksa rahulikum ja stressivabam.”
Koer vajab diskreetsust
Anu Poopuu jagab soovitusi ka suhtlemiseks koeraga väljastpoolt oma perekonda. Pereliikmeid võtab koer sageli enesestmõistetavalt, võõras muudab teda ettevaatlikuks. Isegi kui koer ja inimene teineteist tunnevad, peaks inimene jätma koerale tema privaatruumi. „Kui inimene vaatab koerale otse otsa ning patsutab tema pealage või turja, on see koera jaoks ebameeldiv või suisa alandav,” selgitab loomaarst. „Inimeste maailmas võiks seda võrrelda olukorraga, kus kolleeg, kellega tööl tuba jagate, tuleb ühtäkki väga ligi ja hakkab ülevoolavalt kallistama... Omandatud tolerants lükkab veidi edasi olukorda, kus „ründe” ohvriks sattunud kabinetikaaslane rusikatega vehkima hakkab.”
Nii soovitab Anu Poopuu koerale tere öelda võimalikult viisakalt ja mitte ise peale tükkides, vaid pigem oodata ära koera poolne soov. Olles tema poole pigem küljetsi kui otse ning võimalusel maha kükitades tajub koer inimest võrdse suhtluskaaslase, mitte enese kohal kõrguva ja natuke hirmutava tegelasena. Kindlasti tuleks koerast vaadata pisut mööda, mitte otse otsa. „Oluline on teada, et koera ja inimese viisakus on natuke erinevad. Inimeste puhul tähendab hoogne pöördumine ja lai naeratus sõbralikkust, koera puhul aga tähendavad kõva hääl, avatud suu ja paljastatud hambad rünnet. Nii et särava naeratuse võiks samuti jätta inimestega lävimiseks, mitte sellega koeri ehmatada,” märgib loomaarst. „Inimeste jaoks, vähemalt meie kultuuriruumis, on silma vaatamine tähelepanelikkuse ja otsekohesuse märgiks, koera puhul on see aga märk soovist end maksma panna.”
Ka soovitab doktor Poopuu lastest külalised pelglikust koerast eemal hoida ning üldse oleks soovitav, kui väikelapsed ja loomad viibiksid koos vaid lapsevanemate juuresolekul. Ja kui täiskasvanu parajasti juures viibida ei saa, tuleb koer isoleerida.
Kui koer ei taha loovutada...
Mida teha koeraga, kes ei taha midagi enesele kuuluvat loovutada või kes hakkavad urisema pelgalt selle peale, et keegi nende toidukausist mööda läheb?
Anu Poopuu kinnitab, et lahendamatu see olukord ei ole. „Kõige lihtsam viis – kui ei tea, mida teha, tuleks sellist olukorda vältida,” sõnab ta. „Näiteks ei peaks mänguasjad maas vedelema. Koerale antav maius võiks olla selline, mis saab ühe närimiskorraga otsa, nii et koer ei pea selle jääkide valvamise pärast muretsema. Sööma võib koera saata privaatsesse kohta sööma – näiteks eraldi ruumi või tema enda puuri. „Koer ei taju seda ahistavana, pigem on tal hea ja turvaline oma kohas süüa,” selgitab ta.
„Tegelikult pole sõbraliku koera kasvatamine üldse väga keeruline,” julgustab Anu Poopuu koeraomanikke. „Tuleb lihtsalt igas olukorras mõelda, kuidas koer seda näeb. Koera jaoks peab olema aega, talle tuleb anda turvalisust ja rahu. Koer vajab teadmist, et ta saab oma pererahvast usaldada, et ta ei pea kontrolli üle võtma.”
Anu Poopuu julgustab koeraomanikke murede korral spetsialistidega nõu pidama ja neid, kes plaanivad koera võtta, ning pigem koera võtmist üheksa korda mõõtma.
Probleemset käitumist saab sageli ennetada ning selle tekkimise varases staadiumis õigete tehnikatega lahendada. Tõsised käitumisprobleemid aga vajavad juba üksikasjalikku hindamist, meditsiiniliste seisundite välistamist ning kindlat raviplaani. Ravi võib olla pikk ning kompleksne.
„Psühhotroopsete ravimite kasutamine on sageli vajalik, kuid isegi sel juhul, kui loom ravi vajab, on rohi üks pisike komponent suurest mustrist,” selgitab arst.
Koer on rõõmus ja rahul, kui...
... ta ei karda.
... ta teab, et ta ei pea pidevalt muretsema.
... inimene käitub koera loogika järgi sõbralikult.
... teda on erinevate olukordadega eelnevalt tutvustatud.
... ta saab rahus süüa, magada, puhata, suhelda ja liikuda.
... aktsepteeritakse tema isiklikku ruumi.
... ta saab õppida läbi kiituse.
