Vene hurt - koeramaailma Lamborghini!

Tuntud Rootsi koertekasvataja ja kohtunik Bo Bengtson ütleb raamatus ”Pohjolan koirat” (“Põhjala koerad”): ”Maitse üle ei vaielda, kuid asjata ei peeta vene hurta koeramaailma suurimaks kaunitariks.”

Tõepoolest, Vene hurt ehk borzoi on üks esinduslikumaid koeratõuge nii oma välimuselt kui ka iseloomult. Võiks öelda, et tegemist on lausa aristokraatliku koeraga, sest see tõug on ajalooliselt olnud just valitsejate ja rikkama rahva omanduses.

Sõna "borzoi" on pärit arhailisest vene keelest ja tähendab "kiire", samas on vene keeles "borzoi" ka üldine termin hurtade jaoks. 

Venemaal ja Kesk-Aasia riikides on peale borzoi veel erinevat tüüpi hurtasid, nagu näiteks tšortai, tazi ja taigan. Kesk-Aasia riikidest Venemaale jõudnud Vene hurdana tuntud tõug põlvneb ilmselt salukist ja saledate lambakoertega ristatud hurtadest. 

Need graatsilised koerad olid Vene aristokraadi au ja uhkus, keda kasutati hundijahil. Venemaa 1917. aasta revolutsiooni järgselt said aristokraatia vastast viha tunda ka koerad – tõugu hävitati halastamatult. Õnneks tagasid väljaspool Nõukogude Liitu ellu jäänud isendid garanteerisid tõu edasikestmise.

Vene hurdaga aitab meil tuttavaks saada koertekasvataja Ella Kasmann, kes on koertega tegelenud praktiliselt terve elu. Esimene borzoi tuli tema ellu 1982. aastal, enne seda olid tal jahikoerad, laikad ja taksid. Täna on Ella kodus koguni viis vene hurta, kuid ka neli salukit ning üks labradori retriiver.

Suur koer – suur eelis

Ellale imponeerib väga vene hurda suurus ning see oli ka üheks põhjuseks, miks valik ühel hetkel just sellele tõule langes. Meenutame, kuidas borzoid Ella ellu tulid: Ella nägi koera pilti ja sai aru – see on suur koer, seega on tal ka suur eelis – temani ei ole vaja kummarduda!

"Võtame näiteks taksi – ta on väike, lärmakas...borzoi on aga suur ja uhke," tõdeb Ella. Ella meenutab muiates, et esmakordne kohtumine oma suure lemmikuga ei olnud siiski päris ootuspärane. Esimene hurt tuli Ella ellu ühe tuttava borzoi-omaniku kaudu, kel polnud oma koera enam oma kodus pidada võimalik. Too pakkus koera Ellale ning suurte ootustega Ella läks koera vaatama. Kui Ella ettekujutuses oli koer võimas, punast värvi ja uhke lokkis karvaga, siis aiast aga vaatas talle tookord vastu hoopis üks musta-valgekirju ja äärmiselt kõhn koer! 

"Ta oli nii kõhn, et ma lausa nutsin!" meenutab Ella, kellel oli koerast nii kahju, et ta lihtsalt pidi kohe selle koera endale võtma. Tegelikult ei olnud koer muidugi sugugi liiga "lahja ega kondine", vaid täpselt õiges borzoidele omases konditsioonis. Lisaks sellele oli Ella külaskäik langenud suveperioodile, mis koeral oligi tavapärasest "kõhnem" karvkate.

Ella vene hurtadel on läbi aastate olnud vähe pesakondi – üks pesakond 2-3 aasta tagant. Ka Eestis on vene hurtasid vähe. Ella on selle üle isegi rõõmus, et koer pole üleliia populaarseks saanud: "Tänu sellele ei ole tõug muutunud siin väga haigeks, neil ei ole silmaga nähtavaid geneetilisi haigusi."

Kaunitari välimus

Borzoi on tugeva luustikuga suur hurdaline, kellel on sarnaseid jooni teiste Kesk-Aasia hurdatõugude – afganistani hurda, saluki ja kirgiisi taiganiga. Teistest hurdalistest eristub ta oma kõrguse ja tõeliselt suurejoonelise välimuse poolest. 

Sümbioos koera suurusest ja nurgelisest ning veidi piklikust kehaehitust annab koerale aristokraatliku välimuse. Isaste turjakõrgus on 75-85 cm, emased on veidi väiksemad, umbes 68-78 cm ligi.

Tõule iseloomulik seljakumerus on kohustuslik vaid isastel koertel. Kuigi emastelt seda otseselt ei nõuta, ei tohi koer siiski olla nõgusa seljaga. Ella räägib, et kumeral seljal on muide täiesti praktiline väärtus. "Koer on nagu vibu, mis ennast jooksul venitab. Vene hurda hüpe võib olla lausa kuus meetrit!"

Lisaks on borzoile iseloomulik pikk pea, kaarduv selg ja üsna pikk kael ning veidi nurgelised õlad. Emastel koertel on tavaliselt veidi pikem keha kui isastel. Luustik ja lihased on väga hästi arenenud ja üsna lamedad. Tähtsaim on liikumise ja keha mõõtkava harmoonilisus ja tasakaal. 

Koera silmad on suured ja ilmekad. Ella toob esile ka selle, et vene hurda kulmud ja kõrvad peavad olema liikuvad ing üsna pisikesed. Rahulikus olekus on tegemist rooskõrvadega, aga nad peavad olema liikuvad „üks ühtepidi teine teistpidi, ette-ja tahapoole"

.Saba on pikk, kohev, saablikujuline, lubatud on ka imepisike kumerus ülespoole.

Vene hurda karvast tehakse ka kudumeid

Vene hurtade karvkate on siidjas, katsudes on tunda paksu pehmet aluskarva, mis on talvel tihedam ja suvel õhem. Karvkatte-teadus on päris keeruline: struktuuri poolest ei tohi karv olla väga peenelokiline ega ka mitte päris sirge ega väga krussis. Eristatavad peavad olema ilukarvad, mis jäävad kurgu ja kõhu alla alla ning käppade taha. 

Suur koer ajab aluskarva vajetuse ajal muidugi ka palju karva. Asjal on ka posiiivne külg, nimelt soojendavate esemete kudumiseks on karv väga hea. Mul õnnestub näha ka Ella mütsi, mis tehtud vene hurda karvadest – väga uhke ja soe müts on see!

Värvivalik on borzoidel tõeliselt uhke, värvikombinatsioone olevat suisa kümneid tuhandeid. Keelatud värviks on shokolaadipruun. Hall värvus on lubatud, kui ninapeegel on must ja silmad tumedad, kui halli värviga kaasneb sinisilmsus ja nn lumenina (ninapeegel on hall), siis loetakse seda värvi siniseks ja see on keelatud!

Kas ka kuninglik iseloom?

Vene hurt on intelligentne, enesekindel, kartmatu ja sportlik koer. Selle jõulise kombinatsiooni juures on ta samas ka õrnatuneline ning austab inimesi. Samasugust austust ootab see arukas koer ka enda suhtes. Jõuga teda kasvatada ei saa, see võib lõppeda inimeste suhtes agressiivseks muutumisega. 

Ellale meeldib koera iseseisvus. Olles ometi suur koer, ei sega ta kodus kedagi. Ta puhkab omaette nurgas ega jää kellelegi tee peale ette.

Peaaegu kõik vene hurdad on väga vaiksed ja hauguvad väga harva. Seda märkan ka mina, kui Ella ja tema koertega kohtuma lähen. Ella jutustab, et vanasti võis koeri olla jahikarjas olla korraga ligi 100 ringis. Kujutagem siis ette, kui need kõik 100 koera korraga haukuma hakkaksid!

Kuigi nad ei ole väga suured sülekoerad, näitab borzoi perele ja tuttavatele meelsasti välja ka oma kiindumust. Võõraid inimesi tervitades on koerad konservatiivsed ja distantseeritud – nuusutavad tolle rahulikult üle ja eemalduvad. "Ta tuleb tervitab, on väga rõõmus ja siis lahkub." Agressiivsust inimeste suhtes ei tohi neis olla, seda loetakse veaks. 

Vene hurtadele on tüüpiline ka "naermine", mis väljendub ülahuule serva ülespoole kergitamises. Sellise vahva naerunäoga tervitab ta vahetevahel armsaid tuttavaid inimesi. 

Peremehe valikul on nad Ella sõnul selle inimese koerad, kes "annab süüa ja viib jahile". Kindlasti peaks borzoi omanik olema konkreetne ja ennast kehtestama. Isane koer on siiski suur ja tugev ning kui tal lasta endale pähe istuda, siis seda koer ka teeb. Muidu võib asi viia lõpuks selleni, et omanik peab kommi salaja teki all sööma, sest koer võtab muidu kommi lihtsalt ära.

Ella toob näite oma Inglismaalt toodud hurdast, kes hakkas esmakordse küünelõikuse juures tegema meeletut kisa ja lõpuks isegi proovis Ellat hammustada. Loomulikult tuli siinkohal ennast kehtestada ja nüüdseks sujub küünelõikus probleemideta.

Omavaheline, teiste koerte, lastega läbisaamine on neil Ella sõnul normaalne, aga kahte isast Ella siiski ühte aeda omaette pikaks ajaks ei usaldaks.

Jahikirg on ikka sees

Kuigi koer tundub väliselt väga kõhn, siis ärgem unustagem, et tegemist on algupäraselt siiski jahikoeraga. Ella koerad on murdnud näiteks ka rebase. Jahikirg on koertel ka praegu endiselt sees. Ella tähelepanekute kohaselt ilmneb see aga eelkõige väiksemat kasvu koertel. Ülisuurtel isenditel seda üldjuhul ei olevat. 

"Mida väiksem ja elegantsem, seda kiirem. Ta on kiirem, vilkam, huvitub jooksust… ja on ka kodus tülikam pidada," tõdeb Ella. 

Ta räägib oma must-valgest borzoist: "Ta oli iga ukse taga, et sisse saada ja iga ukse taga et välja saada. Kui liblikas lendas 200 meetri kaugusel, siis ta oli läinud! Koera vilkus sai ka tasutud, ta on nüüdseks nii Eesti, rahvusvaheline kui ka veteranide meister hurtade jooksus. 

Ella lisab, et vene hurdad jahivad ainult nägemismeelega, kuna nad näevad väga hästi kaugele ning reageerivad tugevalt ja temperamentselt liikuvate sihtmärkide peale, nagu nt ulukid. Tavaelus on nad väga rahulikud ja tasakaalukad, kuid samas tähelepanelikud.

Treenitav tõug

Borzoile meeldib enim vabana liikumine, mida ta vajabki üsna palju. Lisaks koeranäitustele on borzoidele sobilikud alad ka raja- ja maastikujooks, kuid ka sõnakuulelikkuse harrastamine ja agility.
Ella sõnul ei ole nendega, kel väikem jahiinstinkt, üldse probleeme, tuues näiteks oma punast värvi koera, kes teeb ära kõik kohustuslikud sõnakuulelikkuse elemendid. 

Teine, suurema jahikirega koer aga vajab näiteks käsu täitmiseks pikka selgitustööd. Treeningviisi valik sõltub seega ka palju koera tüübist. Üks on aga kindel – hurda, kui aristokraadi peale karjuda ei tohi! Mitte kunagi!

Emaste ja isaste huvid on erinevad. Emased on leplikumad, nemad on jahi- ja jooksukoerad. Isased on tugevama iseloomuga ning soovivad tihti nö „pähe istuda“. Jahipidamise ja treenimise asemel huvitavad neid rohkem põõsad ja teised koerad☺

Hurdajooks – põnev ja kaasakiskuv ala

Hurdajooksust annaks kirjutada kindlasti täiesti iseseisvaid lugusid, sest sedavõrd kaasahaarav ja huvitav on see ala, kuid tasub mainid, et erinevate hurdaliikide jooksustiilid on erinevad. Kõige kiiremad on greyhoundid. Võrreldes vene hurda jooksustiili näiteks salukidega, siis on borzoi sprinter, salukid on aga vastupidavamad.

Borzoi jookseb 500-700 meetrit ja siis puhkab, saluki võib aga joosta oma ajalooliselt väljakujunenud tööülesannete tõttu suisa 5 tundi! 

Kui järgmisel suvel vähegi võimalik, siis lähen kindlasti vaatama ka hurdajooksusid ja äkki saan mõne huvitava detaili sealt ka Lemmiku-lugejale tuua.

Tervis

Vene hurt on üsnagi terve tõug. Pärilike haiguste osakaal koerte hulgas on väga väike, ja tõsised puusavead on väga haruldased. Tänu sügavale rindkerele esineb mõningaid suurtele tõugudele omaseid haiguseid nagu maokeerd. Vähesel määral võib esineda ka südamelihase haigust ehk kardiomüopaatiat. Varases staadiumis märgatud haigust võib parndada ravimetega, kuid ravimatuna võib see põhjustada koera surma 2-5 aastasena.

Pärilikest haigustest on tõug õnneks praktiliselt pääsenud, neid on väga vähe. Kui miskit ka esineb, siis harva ja pigem vanemas eas. Kasvajate esinemine vanemas eas olevat siiski sagenenud, aga see tendents ilmneb ka teistel tõugudel ning inimestelgi. 

Võrreldes 30-40 aasta taguse ajaga võib öelda, et koerte tervis on läinud kehvemaks, mille ühe põhjusena võib Ella sõnul nimetada ka inimest eelistusi koer välimiku suhtes. "Moega käib kaasas see, et koer on hästi suur ja uhke. Tegelikult borzoi nii suur ei tohiks olla."

Kui isane võiks olla ca 80-82 sentimeetrine, siis nüüdseks on nende kõrgus läinud suisa 90-95-ni. Sellest tulenevadki siis erinevad jalavaevused-vead. 

Borzoi Club of America annab oma kodulehel teada, et nende vene hurtade sagedaseim haigus on kasvajad, teisel kohal on epilepsia, kolmas puusadüsplaasia. Esineb ka allergiaid, südame- ja autoimmuunisüsteemi haiguseid.

Vene hurdad elavad tavaliselt 10-12 aasta vanuseks.