Saame tuttavaks: hobune
Esimesed hobuse eellased, kes elasid umbes 55 miljonit aastat tagasi, olid võrsetest ja lehtedest toituvad taimetoidulised loomad, kes elasid soistes metsades. Neil oli neli varvast, mis aitasid neil soisesse maapinda vajumise eest ning nende turjakõrguseks oli vaid 25-45 sentimeetrit, mis on võrreldav väiksemat sorti koera kasvuga. Pisikesest kasvust andis märku ka kaal, mis oli tänapäeva teadlaste arvutuste kohaselt vaid 5-6 kilogrammi.
Miljonite aastate jooksul hakkasid ürgmetsad asenduma rohtlatega, mistõttu sai hobusest rohusööja. Lagedamas elukeskkonnas muutus esmatähtsaks kiirus ning aja jooksul arenesid hobustel pikemad jäsemed vähemate varvastega. Algul kadus ära neljas lisavarvas, misjärel hakkasid alles jäänud varvastest äärmised ajapikku taanduma, jättes miljonite aastate pikkuse evolutsiooni käigus alles vaid keskmise varba, millest kujunes kabi. Seega võib väita, et hobune liigub vaid oma keskmisel varbal. Veel tänapäevalgi sünnivad mõned üksikud varsad kolme varbaga, millest igaühel on kabi. Seda nähtust, primitiivsete eellaste tunnuste taasilmumist nimetatakse fülogeneetiliseks atavismiks.
Tänapäeva hobused on väga erinevat kasvu ning nende turjakõrguste vahemik ulatub 44 sentimeetrist 2,1 meetrini, kaal 26 kilogrammist 1200 kilogrammini.
Hobune kui saakloom ja karjaloom
Rohusööjana peab hobune olema võimeline seedima tselluloosi. See protsess on suhteliselt aeganõudev ja eeldab söödakoguste bakteriaalset kääritamist. Näiteks veisel on selle tarbeks mitmeosaline, kuni 200 liitrit mahutav magu. Kuna hobuse kaitsekontseptsiooniks saakloomana on võimalikult varakult vaenlast märgata ja põgeneda, ei saa ta endale väga rasket ja mahukat seedeelundkonda lubada. Seda üritab hobune kompenseerida oma elurütmiga, süües pidevalt väikesi koguseid. Looduslikus rütmis kulutab hobune keskmiselt 21 tundi ööpäevast söömisele.
Hea hammastikuga peenestatakse söödamass koheselt. Seedimiseks kulub palju vett,
mistõttu ei tohi joogikohast väga kaugele joosta ning ka tallitingimustes on oluline, et hobustel oleks juurdepääs veele pidevalt tagatud.
Kui vajadusest veidi vähem mahukat seedeelundkonda võiks pidada hobuse nõrgimaks kohaks, siis ülejäänud tegurid on hobusel täpselt paigas: hästiarenenud meeleelundid võimaldavad vaenlast varakult märgata ja pidevalt jälgida; kerge luustik, hästiarenenud lihastik, unikaalne varbakaitse kabja näol võimaldavad kiiresti edasi liikuda kõval pinnasel; hobune on võimeline jagama lööke ette- ja tahapoole, kaotamata sealjuures oluliselt liikumiskiirust.
Tulenevalt hobuse saaklooma staatusest vabas looduses on talle loomuomane suur uudishimu ja tähelepanelikkus ümbritseva suhtes ning põgenemisrefleks iga ootamatu signaali peale. Seega saab hobusega edukalt koostööd teha vaid neid eripärasid teades ja pidevalt silmas pidades.
Lisaks eelpool nimetatule tuleb hobuste pidamisel arvestada ka asjaoluga, et tegemist on karjaloomaga. See tähendab, et hobused ei armasta reeglina üksindust, vaid vajavad seltsi oma liigikaaslas(t)e näol. Samuti tuleb meeles pidada, et karjaloomana on hobune harjunud arvestama karjas valitseva hierarhiaga. Kord on karjas väga oluline faktor, et ellu jääda. Inimene mõjutab aga sageli omavoliliselt hobuse karjakäitumist, eraldades teda omaette talliboksi, valides talle ise oma suva järgi koplikaaslasi ning moodustades karju, arvestades vaid oma vajadusi ja eelistusi. Selline käitumine võib põhjustada ohtlikke olukordi nii hobustele endile kui ka nendega tegelevatele inimestele, sest ebaloomulikes oludes peetav loom võib oma rahulolematust välja näidata ka läbi agressiivsuse.
Hobune ja inimene
Teadlaste hinnangul on inimene hobust kasutanud juba 5000 aastat. Tõendusmaterjali selle kohta leiti hiljuti Kasahstanis tehtud arheoloogilistel väljakaevamistel. Väljakaevamistel osalenud arheoloogide kinnitusel kasutasid Botai kultuuri inimesed hobust transpordivahendina, kuid said talt ka piima ja liha.
Tänapäeva kaasaegsetes ühiskondades ei peeta hobuseid enam tarbeloomadena, vaid neid kasvatatakse peamiselt lemmikloomadeks ja sportimiskaaslasteks. Hobuste heaolu tagamiseks on maailmas kirjutatud arvukaid seadusi ja käsiraamatuid. Ka ratsaspordis jälgitakse ülima rangusega, et hobuste heaolu oleks seatud kõikidel võistlustel esmaseks eesmärgiks. See tähendab, et starti ei lubata ühtegi hobust, kelle puhul kahtlustatakse mõnd terviseriket ning sportlasi, kes oma neljajalgse partneriga ebahumaanselt käituvad, ähvardab halvimal juhul eluaegne võistluskeeld.
Lisaks spordile kasutatakse hobuseid üha tihedamini ka ravitsejatena. Ratsutamisteraapiat kasutati esmakordselt pärast Teist maailmasõda sandistunud sõdurite ravis. Ajapikku on hakatud seda rakendama ka liikumis- ja meelepuudega lastel ning täiskasvanutel. Ratsutamisteraapia, mida ka Eestis mitmetes ratsakeskustes ja -taludes viljeletakse, aitab toime tulla nii psüühiliste, sotsiaalsete kui ka füüsiliste probleemidega, andes positiivset energiat ja enesekindlust, treenides paljusid olulisi lihasgruppe ning aidates lõõgastuda.
