Ühe roti lugu: Vapper Puru — täisväärtuslik rotielu kolmel käpal
Alustada tuleks päris-päris algusest. Mul oli 7 rotti ning kaheksas oli end parajasti sisse seadmas. 10. detsembril 2010 Puru meie perega liituski. Teiste rottidega tutvustamine läks äärmiselt lihtsalt ja valutult, vanad olijad võtsid Puru kohe omaks.
Tüdruk oli õnnelik oma uue kodu üle ja tihti võis näha, kuidas ta suuremate nina all keksis ja nendega mängida tahtis. Ehk siis kui tavaliselt kiusatakse uustulnukaid, oli seekord vastupidi – Puru oli niivõrd energiline ja rõõmus rotilaps, et vanad tüdinesid sellest kiiresti ära. Kui suuremad end magama sättima hakkasid, hakkas Purul igav ja ta otsustas puurist välja pääseda. Kahtlemata see tal ka õnnestus. Tol ajal oli puur jaotatud kaheks, üleval viis väiksemat ja all kaks õde, kes ülemistega sugugi kokku ei sobinud. Omavaheline kokkupuude neil puudus. Teades aga, et Puru end puurivarbade vahelt välja punnitada võib, turvasin alumise korruse nii hästi ära, kui oskasin. Panin puuri alumisele osale rätikud ümber, et kui Puru ülevalt peaks tulema, jõuaks ta kenasti ilma vigastusteta alla. Elamu viisin veel vannituppa ka, sest seal poleks tal kuskile minna olnud. Ehk siis turvasüsteem tundus olevat „kuulikindel“.
Kohutav öö
Öösel kontrollima minnes Purut ei olnud. Läbi sai otsitud iga viimnegi vannitoa nurk. Siinkohal tuleks selgitada veel puuriehitust. Mõlema korruse vahel oli võre ning selle peal siis plate, kuhu peale panna aluspanu. Olin võre juba varem kinni katnud, sest alumised elanikud kippusid ülemisi terroriseerima. Puru oli leidnud viisi, kuidas end võre ja katte vahele punnitada. Imestan siiani, kuidas tal, kõigest paarikuusel rotilapsel, selleks jõudu oli. Sealt me ta igatahes lõpuks üles leidsime. Esimese asjana märkasin, et loomal on silmad hirmu täis ja nina verine. Päästsin ta kiiresti välja ja üritasin rahustada, kuniks mu ema, kes ka rotti oli otsima tulnud, ehmatades küsis: „Mis tal kõhu all on?!“ Seda tunnet mäletan ma siiani...
Minu väikesel Purul oli kolm käppa. Kolm! Kõik mu püüdlused puuri rotikindlaks teha olid asjatud ja vanad rotid allkorruselt olid oma töö teinud. Tehtud või tegemajätmist enam tagasi võtta ei saanud. Imelikul kombel suutsin ma vanade rottidega juba järgmisel päeval uuesti sõbraks saada, olenemata sellest, et nad mu teisele semule niiviisi teinud olid. Loomariigis toimub kõik veidi teistmoodi.
Suuremast šokist toibunud, tõin Purule kiiresti eraldi puuri. Sain nüüd käpakohta lähemalt uurida. Karvkattel oli vaid kuivanud veri, muud midagi. Puudu oli vasak esikäpp. Kell kolm öösel ei osanud ma ka muud teha, kui lihtsalt kogu hingest soovida, et vaprakesel kohutavaid valusid ei oleks ning et ta hommikuni vastu peaks. Lugesin terve öö otsa välismaisetelt rotiteemalistelt saitidelt rottide kohta, kes samuti jäseme kaotanud olid. Et nemad oma elu kenasti edasi elasid, tekkis mul lootus, et äkki...
Õnnelik tervenemine
Hommik: Puru on elus! Ja mis veel uskumatum: silmad säravad, söögiisu on olemas, jookseb ringi. Nagu midagi poleks juhtunudki! Järgmiseks tuli kiiresti teha telefonikõne arstile. Tartu parim näriliste arst andis meile hulga nõuandeid ja soovitas minna kodulinna Viljandi kliinikusse antibiootikume küsima, et põletikku ei tekiks. Mõeldud, tehtud.
Puru hakkas silmnähtavalt iga päevaga tervenema. Käpakoht muutus ilusamaks ning roti energilisus ning mänguhimu ei olnud kuhugi kadunud. Kui haav täielikult kinni kasvas, sain Puru teistega taas ühte puuri panna. Seekordne tutvustamine läks üpris probleemirikkalt. Nii mõnedki kakupunnid pidin ise paika panema. Aega võttis, aga asja sai. Puru võeti täielikult omaks.
Täisväärtuslik elu kolmel käpal
Puru Vapper või Vapper Puru – kuidas soovite – käitub nagu iga teine rottki. Ei valmista talle probleemi puuris ronimine, enda puhastamine, jooksmine või muu rotile omane. Ta on õppinud isegi ühe käpaga sööma. Vahel ütleks, et ta saab pareminigi hakkama, kui puurikaaslased. Rotid on niivõrd sitked lemmikud, et probleemid nagu näiteks jäseme kaotus ei takista neid tegemast seda, mida vaja.
Puru on ehtne näide, et kui on olemas elutahe, on kõik võimalik. Olenemata puuduvast käpast oskab ta väga hästi ujuda ja hüpata. Hüppab ta, muideks, kõrgemale ja kaugemale, kui ükski minu teine rott. Ujumisel käib saba ikka sinka-vonka nagu maol. Kuna ujumisest rotid eriti vaimustuses ei ole (õigupoolest ongi nad ujunud vaid korra), aga veega võiks ikka kokkupuude olla, siis tihti korraldan tüdrukutele hernevanne. Need näevad välja nii, et kallan madalasse anumasse veidi vett, puistan sinna sisse hunniku külmutatud herneid ning hernepüük võibki alata! Suurem osa rottidest kombib käppadega mööda põhja, et ehk jääb midagi näppu, ent tuuker Puru pistab pea kohe vee alla ja otsib siis ninaga. Nii saab ju kiiremini.
Pole asja, millega Puru hakkama ei saaks. Ta on alati enda eest seisnud ning käitunud täpselt nii, nagu üks tavalise rott käituma peakski. Võõrad ei saa arugi, et ta veidi teistmoodi on enne, kui ma Puru imeloost räägin.
Imed juhtuvad, paraku ka õnnetused. Puru õnnetus oli küll hirmus nii talle endale kui pererahvale, aga et kõik läks lõpuks hästi ja loomake täisväärtuslikku elu elab, on minu jaoks kindlasti ime.
