Kas vana kass muutub seniilseks?
Tormab, saba püsti mööda õue, siis kihutab õunapuu tüve pidi üles, sealt hopsti kuuri katusele. Hetk enesessevaatamist mõtliku näoga ja välkkiirelt sama teed tagasi. Erakordse kolinaga toas mööda treppi alla, välkkiirelt läbi terve maja, pidurdus ja kurv, vaibad lendavad, siis sama teed üles tagasi, diivani tagant ring peale. Oi, mul on saba? Aga sellega saab ju mängida! Huvitav, miks ma seda kätte ei saa? No peaaegu, aga kolaki, mats ja maaühendus – suure sabapüüdmishasardiga ununes, et ei istu mitte põrandal, vaid tugitooli leenil. No mis huvitav koht see on, ümmarguse klaasist uksega? Tuleb sisse pugeda ja järele uurida. Ja miks sellest uksest külma tuleb? Roniks sinna ka sisse! Ja mida tema siin istub, va punane kõuts?! Naks, hambad talle tagumikku – vaatame, mis teeb?
Kassipoja vembud, selge pilt, arvate. Lubage tutvustada: kass Liisu ehk ametliku nimega Elisabeth II, vanust 2 kuud vähem kui 11 aastat...
Liisu perenaine Marika ütleb, et laias laastus on Liisu kogu aeg selline konkreetne kass olnud: kui magab, magab täiega ja kui on üleval, siis ikka täie rauaga. Magas Liisu väiksena nii kõvasti, et kui uni tuli peale näiteks puhvetiserval, kukkus ta külge keerates sealt paar korda isegi maha. Ja kirg kuhugi sisse pugeda on Liisul ka kassipojast saadik olnud. Kui mingi kott või kast silmapiiril, võis kindel olla, et Liisu silmapilk sinna sisse ronib. Lemmiktegevuseks on Liisul aeg-ajalt pugeda voodisse aluslina alla, nii et kogu aeg pidi ja peab hoolega vaatama, enne kui end voodisse külili räntsatad. Eks ta paar korda ole kass alla ka jäänud...
Praegu on Liisu pererahvas pisut hämmingus. Näib, et soliidses keskeas kass on lapseks tagasi pööranud – nagu sageli ka inimestega kõrges vanuses juhtub. Ühest küljest on see maru vahva, et vana kass füüsiliselt ülimalt vormis on, püüab hiiri veel lisaks ka. Teisalt – mine tea, mis tükid veel ette võetakse ja äkki tuleks ikka loomaarstiga konsulteerida.
Blackil on vanust kah oma kümme aastat. Terve senise elu on ta pidanud maja koeraga jagama, algul ühe, siis teisega. Sestap on ta eelistanud toas peesitamisele pigem õues rahus oma asju ajada, sest koerad on alati temast nooremad olnud ja kutsikatele meeldis üliväga toas kassi kiusata. Ka sülekass ja säärenühkija pole Blacki kunagi olnud. Nüüd aga äratab pererahvast keset ööd tihti hirmus kolin – Blacki on kapi otsa või kaminapealsele roninud ja kõik asjad maha ajanud. Varem kass kunagi riiulisse või kapi otsa ei roninud või kui tegigi seda salaja, ei pudenenud ükski asi maha.
Ja ühel päeval otsustas Blacki, et uus ja parem paik enda kergendamiseks on peretütre toanurk... Blacki perenaine Ene ütleb, et ega jäänudki muud üle, kui osta lisaks veel üks pissikast ja see tütre tuppa nurka tõsta. Ene sõnul püsib kass üleüldse viimasel ajal rohkem toas ja inimeste lähedal. Arvab siiski, et võib-olla selle pärast, et koer jälle veedab enamiku ajast õues ja vaid erandkorras pääseb tuppa (kolli karv on nagu põrandapesumopp, mis kõik pori väljas hoolikalt enda külge korjab).
Looma üks eluaasta võrdub meie 5–7 eluaastaga
Loomaarst ja -psühholoog Aivi Org ütleb, et nende kahe kassi käitumises ei ole midagi tavatut – vanusega seoses tekivad ealised muutused ka loomade ajus, mis annavad tõuke muutustele käitumises. „Nii lapsikuks muutumine kui tasapisi seniilseks jäämine on vanadele loomadele omased, seda nii kasside kui ka koerte puhul. Kassi jaoks vanus 11 eluaastat ei ole veel mingi hirmus vanus, aga ega probleemid vanusest ka alati ei küsi. Kui me anname endile aru, et looma vananemine 1 eluaasta jooksul on 5–7 korda kiirem kui inimesel, siis saame ka paremini aru meie loomadega tekkivatest muutustest,” selgitab dr Org.
Tiina Toometi loomakliinikus ollakse loomade ja inimeste vanuse võrdlemisel veelgi radikaalsemad ja nende andmeil on näiteks koera esimene eluaasta on võrreldav inimese kuueteistkümne eluaastaga. Koeri alates seitsmendast ja kasse kaheksandast eluaastast peetakse Tiina Toometi kliinikus juba vanuriks.
Siiski arvab loomapsühholoog, et sellist eelpoolkirjeldatud käitumist paugupealt psüühhikahäireks lugeda ei ole päris õige, kuigi ega 100 protsenti ei saa seda kunagi välistada: „Pigem on probleem neuroloogilist laadi, mis ei tähenda sugugi haigust vaid lihtsalt ealisi muutusi. Nendega tegeleb Tallinnas Tiina Toometi loomakliinikus neuroloog dr Ranno Viitma. Täpse diagnoosi (kas ajus on tugevaid väsimise märke või ei) saab panna aga alles peale kompuutertomograafiga uuringut.”
Käitumuslikke muutusi võib vanadel loomadel olla teisigi, näiteks orientatsioonikadu, vähenenud aktiivsus, une ja ärkveloleku aegade ära vahetamine, mitte kuuletumine jne.
Loomadele, kelle aju ilmutab vananemise märke, tehakse spetsiaalseid ja väga kvaliteetseid toite, ka on olemas vastavad toidulisandid. Dr Org kinnitab oma praktikast lähtudes, et need tõesti töötavad. Supermarketist sellist toitu ja toidulisandeid päris kindlasti ei saa, ikka loomakliinikutest. Ja et selline kraam on samuti üsna kallis, ei hoia kliinikud seda tagatoas varuks, vaid see tuleb tellida, kui loomal tõesti vaja ja peremehel raha jagub.
Vana lemmik ei pääse üldjuhul ka füüsilistest hädadest
Vanusega seoses tekkivad muutused ka looma kehas, näiteks radikuliit kassidel. Uuringud näitavad, et 2/3 üle 10-aastatstest kassidest kannatavad mõningase selja ja liigeste ebamugavustunde või suuremate ja väiksemate vaevuste käes. Ka selliste hädade jaoks on kassidele olemas spetsiaalne nn liigestetoit ja dr Org kinnitab, et loomad saavad sellest abi. Vanade loomade võimalikest füüsilistest hädadest rääkides nimetab dr Org võimalikke algavaid organpuudulikkusi: sagedasti neerupuudulikkus, häired maksa töös, probleemid südamega jne. Psühholoog soovitab selliste asjade ennetamiseks ideaalvariandis teha vanal loomal vähemalt kord aastas kõige lihtsam uriinianalüüs. Veel parem oleks lasta teha ka vereuuring, aga ka uriinianalüüs annab juba väga suure info kehas toimuvast.
Väga oluline on vanadel loomadel kontrollida nende igemete ja hammaste seisukorda, sest palju siseorganite põletikke saab alguse just katkistest hammastest ja hambakivi tagajärjel tekkinud igemepõletikust.
„Looma peremees saab ise oma vanuri-ikka jõudnud lemmikut aidata sellega, et läheb ühe hea loomaarsti juurde ja arutab koos tohtriga kõik tervisemured, nii vaimsed kui füüsilised, läbi. Kui vaja, tuleb muuta looma sööki ja vajadusel ka tema üldist elukorraldust. Kui mure väga suur, on parim külastada siiski neuroloogi, kes järele uurib, kas närvisüsteemis kõik korras või mitte – tavaarst ei oska tihti vana looma veidrat käitumist seletada – kuigi peaks ja võiks...” ütleb dr Org.
Kui neuroloogiliste hädade tundjaid Eestis veel ikka leiab, siis loomapsühholooge on meil häbematult vähe. Veelgi vähem on neid, kel tõesti ka praksis on. Näiteks Eesti Konrad Loreziks nimetatud Aleksei Turovski teab loomade käitumisest kohutavalt palju, aga kusagil kliinikus tavavastuvõtuga ei tegele. Tartus maaülikoolis loomaarstidele psühholoogiale spetsialiseerumist pole ette nähtud, üksikud entusiastid peavad käima seda kitsamat eriala välismaal tudeerimas. Näiteks dr Viitma õppis ala Helsingi Ülikoolis.
