Väekad ja vaprad lemmikud — hobused

Tihuse talli peremees Martin Kivisoo juhib kaarikut ja daamid istuvad “tõllas”, üks noormees saab olla ees juhi kõrval ja on selle üle üsna uhke, teine poiss on ratsahobuse seljas kaariku järel.
Martin Kivisoo tutvustab oma lemmikuid — hobuseid, kes on olnud tema kaaslaseks juba lapsepõlvest peale.

“Kas leidub püssirohtu sarvedes?” kostub metsarajal madal mürisev hääl. Vastuseks rõõmsad lapsekilked: “Jaaaaaa!” Taas mehine hüüd: “Kas on vaprust südames?” ning nüüd juba hoopis kindlameelsem “Jaa!”
See pole katkend seiklusfilmist, vaid meie ratsamatka seltskond, kes suundub Muhumaal Tihuse tallist läbi metsa mere poole. 

Kõik algas kiikhobusest

“Kui ma olin neljaaastane, siis mul oli kiikhobune. Mäletan, et vanaemal oli tegemist, et mind sadulast kätte saada,” räägib mees, kel lapsest saati hobuste vastu soojad tunded olnud.
Põhiliselt tuntakse hobust ikka töö- ja ratsaloomana. Turismitalu algperioodil proovis peremees Martin hobuseid koolitada ka saha ees kündma, kuid nüüd on tema hobused ainult vankrivedamisele ja ratsutamisele keskendunud.

Tihuse tallis on üsna mitu hingelist. Lisaks suurele seltskonnale inimestele on siin 320 eesti tõugu hobust, neist üheksa ootavad hetkel Soome saatmist. On ka viis araabia hobust. Viimaseid turismis ei kasutata, nemad on kogenud ratsanikelegi parajaks proovikiviks. “Ta on hea liikumisega ja kui ta 98 korda sajast ratsutab suurepärasest, aga ühel korral kadakavari langeb kuidagi eri suunas ja kui muidu tõmbab ta kadakavarjust mööda ja teine kord hüppab üle, siis peab olema kogenud ratsanik. Eesti hobune on tasakaalukas ja rahulik, temaga on lihtsam,” selgitab mees, miks araablased turismist kõrvale jäävad.

Alustatu tuleb lõpetada

Kui mehelt pärida, et mispärast ta üldse talu pidama hakkas ja selle nii suureks kasvatas, mõtleb ta pikalt ja vastab: “Ma arvan, et ju siis minus on talupojaverd. Nõukogude ajal kolhoosi agronoomiks ma ei pürginud, õppisin hoopis filoloogiat ja olin 14 aastat Koguva muuseumi juhataja. Ka seal oli mul neli hobust.” Martin lisab, et 90ndate alguses erastas ta kõigepealt Muhu hobused ja seejärel Orissaare hobused ja nõnda see on talu on muudkui laienenud. Mees käis 1992 aastal talupidajate liidu õppeekskursioonil Gotlandi saarel viibis ja nägi, et seal lõpetasid viimasedki talupidajad oma tegevuse, olles Rootsi valitsuse peale hirmus tigedad, et nood talupidamist likvideerida tahavad.
Sealsamas sai ta aru, et ajal, mil üks korralik heinapress maksab pool miljonit eesti krooni, ei ole võimalik väikeste struktuuridega Euroopa liidus toimida. 

“Sellepärast ma suurendasin ja suurendasin struktuuri, sageli küll üsnagi kitsikuses olles, aga ma olen seda mõistnud, et suund oli õige. Tõsi, vahepeal oli momente, et vajakajäämist oli mitmes vallas. Nagu igas asjas, nii ka talupidamises, inimene teeb õigeid ja valesid valikuid. Aga kokkuvõttes olid mu valikud õiged,” ütleb Martin enesekindlalt.

Ta tunnistab, et viimased hooned ehk sadulatemaja ja teemaja koos teise korruse majutusega, tekitasid taas ootamatuid väljaminekuid ning tal tekkis mitmesuguseid kahtlusi. “Aga seda meelt olin küll, et mis on alustatud, see tuleb ikka lõpuni viia ja see on õigustanud ennast. Olen õppinud vanaisalt, see mis on ette võetud, tuleb ära lõpetada.”

Hobused – väe andjad ja kandjad 

Eesti suurima hobustekarja pidaja meelest on hobune soomeugrilastele olnud püha loom. “Seesama eesti hobune on toonud meid läbi 5000 aasta tänasesse päeva. 1953. aastal nägin ma esimest kombaini. Kuni selle ajani tehti kõik tööd hobusega. Hobusesse suhtumine on olnud eesti rahval lugupidav. Hobune on olnud kogu aeg midagi rohkemat kui loom. Ta on sõber, abimees, kelle peale võib raskel hetkel loota ja hobuse bioelektromagneetiline väli on väga positiivne. Hobuse juures tunneb inimene ennast hästi nagu suure riituskivi juures. Ja seda tunnetavad kõik ratsanikud. Sellepärast hobune nii armastatud ongi.”

Olemegi teinud peatuse ja jõudnud riituskivi juurde. Martin võtab taskust viljateri, puistab mõne terakese iga ratsamatkalistele pihku ja astub ees kivi juurde ning seletab: “Siit ei murta ühtki rohukõrt, see on püha maa, siin pole vähemalt 20 aastat karjatatud, kuid selle paiga väeväli ei lase puid kasvada. Kui mina olin 13-aastane, olin jõe ääres kolhoosi kaalikaid kõplamas. Juulikuu oli palav, läksin ujuma ja kui ma seisvas vees olin ujunud, oli mu ihu õhtul ergavpunases lööbes, mis sundis kratsima, ka palavik oli kõrge. Vanaema võttis ühe linasest kanga ja väekandjaid – viljapea, sool ja hobuserauast väljatõmmatud naelad, hobuselakk. Ta puudutas mu ihu nendega ja kordas uuesti ja uuesti, et maa-alused peigmehed võtke maapealsed neitsid vastu. Lõpuks pesi ta mu ihu sümboolselt märgade sõrmedega ja pani mu voodisse. Järgmisel päeval olin täiesti terve. Ta suutis mind minu alateadvuse kaudu niimoodi mõjustada, et keha ise võitis selle haiguse. Nõnda käis see aastatuhandeid enne kui apteekidesse tulid tabletid.”
Kingime viljaterad maahaldjatele ja jätkame seiklust ning jutuajamist hobuste teemal.

Hobusemehed ja need teised

Hobust iseloomustades toob Martin ühe näite oma vanaisa leerivendade juttudest, kes olid rääkinud, et eesti hobused on visad ja tugeva töötahtega, mida tõestas seik, et kord olid suured pooleverelised ardennid teeoludes koorma paigale jätnud, aga eesti hobused vedasid koorma välja. “Hobune on loomult ka väga truu. See, kes õpib kohtlema hobust, suhtleb ka inimestega teisi mõistval tasandil ja lugupidavalt,” on Martin kindel.

“Kui nõukogude ajal trendiromaanis “12 tooli. Kuldvasikas” jagatakse inimesed jalakäijateks ja autojuhtideks, sest neil on erinev elufilosoofia, siis Tihusel jagatakse hobusemeesteks, kellele hobune on kogu elu ja teised, kes ei tea sellest mitte midagi. Sageli tulevad inimesed esimest korda ratsutama ja siis ma ütlengi, et teretulemast ühest leerist teise. See on uus elutunnetus, mida inimene hobuse kaudu leiab. Nimelt kaasajal on väga raske tunnetada ennast looduse osana või minna metsa ja panna käsi suure männi, pärna või tammepuu külge. Hobune aga pakub ise aktiivselt kontaktivõimalust ja hobuse kui looduse osaga on kontakti võtmine hoopis hõlpsam.”

Martin teab, et kui inimene ratsutab, siis ta peab jälgima hobust, iseennast, teed ja loodust enda ümber ning see toiming ammendab inimese täielikult. “Seega ei pääse ükski muremõte või, nagu moodsalt öeldakse, stress tema lähedale. Seoses sellega on hobusel eriline koht inimese vaimses elus. Meie esivanematel ei olnud kunagi kiiret, sest neil oli looduse väest tugi igal ajahetkel. Meie peakirikuks on aga saanud supermarket, sealt me ei saa kunagi nii palju osta kui tahame… üks programm pole veel lõppenud ja teine juba alustatud. Meil on koguaeg kiire, aga keegi aru ei saa mispärast ja kuhu… “
Oleme ratsamatkalt tagasi – viis tundi on nagu viuhti läinud ja väsimust ei kuskil, on hoopis virge ja värske olemine ning kuklas teadmine, et nüüd on linnavurle läinud teise leeri: oskab loodust näha, kuulda ja tunnetada. Seda polegi nii vähe, mida ratsamatka jooksul õpitud sai...