Tuhkur Antsu tembud-tantsud
Kui pea igas teises peres kõlab klähvimist ja/või näugumist, ka rotid, hamstrid, merinotsud, lontkõrvalised jänkujussidki juba „vanade tegijatena“ pererahva silma rõõmustamas ning südant ja põske soojendamas, siis suht uue tulijana on leidnud tee maarjamaa kodudesse armas ülivilgas tegelane tuhkur, kel pole sooja ega külma asjaolust, et teda „tagaselja“ inimkeeli ka tõhuks kutsutakse.
Siinkohal saamegi tuttavaks musta soobli karva tuhkruisandaga, passijärgse kodanikunimega Stardust Amigo, omade keskel tuntud kui Ants. Kutsikake nägi ilmavalgust 2012. aasta jürikuu 23-ndal päeval ja on alates seitsmendast elunädalast pakkunud perenaisele Kristiinale ja tema pea kooliteed alustavale pojale Kristoferile positiivsusest pakatavat seltskonda.
Ära maga maha!
Siin-seal sõna võtvad „tuhkrutargad“ on tituleerinud neid loomakesi iseäranis suurteks unimütsideks, kes põõnutavad pea ööpäevaringselt, ent mõnetunniste ärkvelolekupauside ajal suudavad peadpööritava kiirusega tegusid korda saata rohkem, kui mõni teine kodune loom mitme päevaga.
Ega Ants-poisski põõnamisest ära ütle, talvel rohkem, suvel vähem ja selle toimingu teostamise sobilikuks paigaks on puur, kus siis perenaise tööl olles aega veedetaksegi. Sinna siirdumisel väljendatakse küll pisukest pahameelt, ent olles juba „omas elemendis“ lepitakse olukorraga, süüakse ja nohistatakse mõnusa karvakerana magada. Samas asetseb ka teadagi-mis-otstarbeline liivakast, mida kasutatakse kord juba selgeks saanuna iseenesestmõistetavalt, nii et võrevälised pinnad jäävad loigutamata.
Perenaine meenutab, et algselt oli Antsul praeguse võrekodu asemel „kodukootud“ variant, mille uks õnnestus puuripistetul kord lahti pusida. Ja nii avaneski Kristiinale koju naastes pilt pea peale pööratud korterist – lillepotid põrandal, seal ilutsenud rohelust kaasa krapsates muld nelja tuule poole lennutatud. Pilla-palla kõik muugi ja sassis diivanit korralikult kratsitud. Toda viimast toimingut sooritas Ants süllekukkunud võimalusena ilmselt suurima mõnuga, kuna varemgi oli teda tabatud särasilmist kiirgava sooviga end sinna diivanisse justkui sisse kraapida.
Mis ripakil, see ära
Puuripiirideta maailmas tundub tema deviisiks olevat: „mis ripakil, see ära“ ja kui parajasti miskit silmnähtavalt pole laokile jäänud, saab sellise olukorra alati ise tekitada, sest paindlik üliliikuv kere ja väledad käpad võimaldavad ronida kuhu tahes ja sikutada päevavalgele asju, millega siis oma äranägemise järgi edasi toimetada. Ja seisneb too toimetus mistahes nodi endale teadaolevasse peidupaika tarimises, no nii igaks juhuks ja asi ants.
Kristiina on olnud tunnistajaks, kuis Ants võib näiteks imekspandava järjepidevusega teisaldada koerakrõbuskeid kümnete kaupa ükshaaval oma panipaika. Perenaine on sealt leidnud muu träni hulgast Antsu meelest prügikastis ilmselgelt „kasutuna“ seisnud tühjad piimapakidki, mis salapaika vedituna piinliku täpsusega „üles rivistatud“.
Tundubki, et Antsu puhul hullu tuuseldamistuhinat hoiab parlanksis kummaline „korraarmastus“, kuivõrd ka Kristiina ema avastas kord kapinurka unustatud takuriidest koti, kuhu oli korralikult sätituna koondatud igasugu nasvärki – alates krõbuskitest, lõpetades taskunoaga – müsteeriumi lahendusena selgus, et tolle tagavara talletajaks oli ei keegi muu, kui Ants.
Tegemisi-askeldusi ei takista sugugi ka justkui pahanduste ärahoidmiseks leiutatud uksed, kuivõrd nende avamine on tuhkru jaoks käkitegu, täiega käpas. Ent, nagu peenemateski peredes, on Ants ka mõningast nahutamist enda nahal tunda saanud – tuhkrute puhul on see üsna analoogne kassidega – turjast kinni ja nips nina pihta. See on taolisele neljajalgsele ilmselgeks märguandeks, et mõistlik oleks pisut tagasi tõmmata.
Läheb mölluks
Üle kõige siiski meeldib Ants-poisile mürada ja möllata. Näiteks perenaise poolt voodi ülestegemine on tema jaoks üks ülimalt haarav toiming ja lausa kisendab „abi“ järele. Abikäpa sirutamine seisneb hüppamises ja kargamises teki-linade peal, sinna alla sukeldumises, rääkimata võimalusest igal hetkel igale poole vahele-sisse pugeda. Repertuaari kuulub mõistagi ka lakkamatu ringilidumine ja enda ülepeakaela rullimine. Kusjuures perenaine on talle selleks rullimiseks ka pisukest dressuuri teinud, muid trikke küll paraku pole seni õnnestunud õpetada. Küll aga võib internetivahendusel oma silmaga veenduda, kuis tuhkrud on võimelised käskudele alluma, pisut varmamalt kui kassid, aga siiski mitte nii kuulekalt, kui koerad. Võiks isegi öelda, et tuhkur oleks kui positiivne „segu“ kassist ja koerast – temas on peidus kassile omane isepäisus ja koeralik truudus.
Otsatu uudishimu on tuhkru iseloomustamiseks märksõna number üks. Näiteks ei heiduta Antsu sugugi fööni kurjakuulutav urin, vaid ninake hoopiski suunatakse sooja tuulejoa suunas. Ja mistahes tass tuleb ümber lükata, sest siis saab kõige paremini selgust, mida see sisaldab ja tekib ka mugavam võimalus käpaga mahavoolanud sisus sudida.
Ja justnimelt sellestsamast uudishimust tulenevalt on tuhkrud üliosavad pugejad, aga seda mitte lipitsemise vaid sõna otseses mõttes – pugeda on kisendav vajadus absoluutselt igale poole, kuhu ninaotsake pistetakse, seetõttu oleks pererahval mõistlik oma tuhkur-tegelinskil pidevalt pool silma peal hoida, et ära hoida võimalikku hädakisa. See viimane käib küll rohkem jutumärkides, sest iseenesest on too loomake suht hääletu tegelane, rõõmustamise korral siiski teeb „klugisevat“ häält, justkui mugistaks naerda ja üliharvadel juhtudel on olnud kuulda ka valukiljatust.
Omad ja võõrad
Antsu tiheda päevakava hulka kuulub ka Kristoferiga möllutamine, ent kui ühel hetkel tundub, et inimlaps on ületanud üleannetuse piirid, siis antakse kahejalgsele sõbrale sellest märku mõõduka naksamisega. Hammaste „testimiseks“ on põhiobjektid nina ja kõrvad, see kehtib nii nelja- kui kahejalgsete korrale kutsumise puhul. Varasemalt Kristiina ema juures elades olid seal enne Antsu saabumist asukateks kass ja koer, kes nende jaoks veidra olemisega uustulnuka küll kenasti omaks võtsid, aga siiski pidasid targemaks oma kõrvad-ninad tema naksamisulatusest mõistlikkusse kaugusse hoida.
Küll aga jäävad Kristiina puhul need kehaosad väljapoole hädaohtu, kuivõrd Ants on oma heasse haldjasse vägagi kiindunud ja selle kinnituseks hoopiski limpsab teda keelega, mis on tema mõistes musitamine. Vähe sellest, perenaisel käiakse ka lakkamatult sabas – kuhu kaks jalga ees lähevad, sinna sibavad neli karvast käpakest kibekiirelt järele. Iseäranis hommikuti, kui sammud seatakse kapi suunas, millises Ants teab varjatavat kassimaiuse krõbuskeid. Siis tammub Ants kannatamatult tolle kapi ukse all, heites ülemise riiuli poole igatsevaid ja perenaise poole etteheitvaid pilke, et „no võta sealt ja anna ometi juba!“
Helluse „köögipoolelt“ on näiteks pai üsna teretulnud, ent sülesolemist Ants hellituste hulka ei kipu liigitama, vastupidi – perenaise sõnul ta ei viitsi seal sugugi püsida, justkui kartes, et samal ajal jääb suur hulk tegusid tegemata ja kus siis selle kahju ots.
Külaliste ootusest selles peres tunneb pererahva kõrval täit rõõmu ka Ants. Tulijate puhul Antsu-poolset võõrastust pole märgata, uudishimulik ninanöpsuke nuhutab küll ühe ja teise suunas, ent sisetunde järgi teeb neil ometi vahet ja kaugeltki kõiki omaks ei võta.
Aga see ei ole takistuseks, et pugeda järjepanu kõikide saabujate saabastesse. Ja arvestades asjaolu, et ükski mõistlik külaline tõenäoliselt ei ilmu ridiküli või mistahes kotita, on Antsu leivanumbriks kujunenud hetkeks ripakile jäetud kottidesse pugemine, sest taoliselt „tolliinspektorina“ talitades võib leida ettearvamatul hulgal meelierutavaid esemeid. Ja polegi suurt vahet, mis seal siis täpselt just leidub, konfiskeerimist ja panipaika tarimist väärib iga vähegi huvipakkuv vidin – no jällegi nii igaks juhuks, igaks elujuhtumiks. Ja väga soositud on ka kilekotid – et need äraütlemata põnevalt krõbisevad on ju siililegi selge.
Looduse kutse
Et meie loo peategelane on oma olemuselt siiski „looduslaps“, pakub talle huvi sooritada pikemaid või lühemaid õuetiire. Nüüd pealinnas pesitsedes tehaksegi rihma otsas jalutuskäike, ent Ants pigem on hakanud välisilma pisut pelgama.
Küll aga varem maal elades otsustas Ants kord iseseisvalt võtta ette pikema avastusretke, mis vältas suisa päevakest paar. Kuivõrd tegemist oli oma hooviga, ei tundunud tema jalutustrajektoori piiramine rihma läbi hädavalik. Kas just seda ära kasutades või siis mis tahes muul põhjusel, oli Ants ühtäkki kadunud. Ei aidanud hüüded ega otsimised, tagatipuks hakkas kallama paduvihma ja lõpuks lauspimeduse saabudes valutava südamega otsingud lõpetati, et varavalges sellega taas algust teha. Jõudis perenaine kaugemaks appihüüdeks kuulutusedki välja panna, kui sisetunde ajendil kiikas ka kõrvalhooneks olevasse kuuri. „Antsutamine“, s. o nimepidi hüüdmine jäi tulutuks, kuni Kristiina ühtäkki märkas põrandale laotud autokummide virnast tema ponnistusi huviga jälgivat silmapaari. Koukinud lemmiku tollest „kindlusest“ päevavalgele, avanes vaatepilt poriga ja jumal-teab-millega määrdunud tuhkrust-õnnetukesest, kel ometi selline nägu peas, et: „mis sa segad, mul oli siin ju tore“. Silmnähtavalt näljane oli loomake siiski ja olgugi, et omal ajal just hiirtepüüdmiseks tuhkruid aretama hakatigi, ei olnud Ants ilmselt seda geeni kaasa saanud, kuivõrd taolisel viisil kõhutäie hankimisest polnud mingit märki.
Muidu laseb Ants hea maitsta kassipojakrõbuskitel, vahele sekka vutimune ja kanaliha, peale joob vett. Piimast laktoositalumatuse tõttu tuleb loobuda ja ka suhkrusisaldus pole tuhkru menüüsse teretulnud, aga kuna perenaine teab, et magus siiski lemmikule väga mokkamööda, ongi mõnikord harva Antsul voli näpuotsatäie küpsisepuruga maiustada.
Pinni ja panni, meie lähme vanni!
Märjal meetodil ihuharimises iseenesest ei ole Antsu jaoks miskit eemaletõukavat ega taunimisväärset, aga kuivõrd tollele loomaliigile iseloomulikud haisunäärmed asetsevad üle terve keha, siis nende liigne ärritamine pesemise näol ei ole mõistlik. (Siinkohal on sobiv hetk lükata ümber legend tuhkrust kui „haisupommist“, sest Kristiina sõnul ei ole Ants neid kordagi hingematva lehapilvega lämmatanud. Olevat tal küll man spetsiifiline lõhn, aga mõningat lõhna eritab vaieldamatult ka kiisude-kutsude karvastik). Nii ongi igati normaalne, kui Ants-poiss sulpsatatakse kutsikašampooniga sissehõõrutuna vanni korra kahe-kolme kuu tagant. Protseduuri, kui niisuguse vastu ei protestita, vesi suisa meeldib ja mingit rabelemist ei toimu.
Küüntelõikamine võetakse käsile siiski oluliselt sagedamini, s. o kord paari nädala tagant ja ei tekita ülearust stressi kellelegi. Kuivõrd kaval perenaine määrib tolle toimingu ajaks Antsu kõhule lemmikloomadele mõeldud vitamiinigeeli, mida siis limpsides, olles perenaisel selili süles, käpakesed taevapoole, ei panda tähelegi, kuis naks-naks küüned ongi jälle lühemaks kaksatud.
Aga pesemisest vaieldamatult toredam ajaviide on mõistagi vannitoa mittesihtotstarbeline kasutamine. Sest no mille muu, kui laialiloopimise tarvis perenaine šampoonid-kreemid ja kõik need muud põnevad totsikud sinna ritta on ladunud, mõtleb Ants ja sellest mõttevälgatusest ajendatuna otsemaid „majandama“ asub ning kõik käpaulatusse sattuv lendab kuhu „tarvis“.
Küll aga on samas ruumis trooniva kentsaka monstrumi (WC-poti näol) suhtes Antsul tekkinud ehmatava kogemuse tõttu teatav eelarvamus, sest kord peputpidi mingisse märga arusaamatusse auku kukkununa tundus igati mõistlik mõte olevat selle otsas igaks juhuks enam mitte turnida.
Perekokkutulek
Ei ole loomamaailmaski midagi uut selles, et aeg-ajalt kiputakse püüne peale poosetama ja on Antski sellel alal „käpa valgeks“ saanud. Tuleproov sai läbi tehtud internetiavarustes toimunud tuhkrute virtuaalnäitusel, kus piltidel poseerimist hindas netipublik ja hindas nõnda, et Ants noppis sealt kogunisti kolmel erineval alal esimese auhinna.
Aga lausa omamoodi „perekokkutulek“ sai teoks selle aasta veebruaris, mil pealinnas toimunud tuhkrute näitust väisas Antski, kogudes võimalikust 100-st punktist küll tubli 91, mis aga ei tõstnud teda kahjuks autasustamispjedestaalile. Loorberid tulid siiski perekonda, kuivõrd võistluse pani kinni tema lihane vend, kes, olles Antsuga küll samast pesakonnast, ometi pisut suurem ja tumedam ning ilmselt seetõttu ehk oletatava vanema venna staatusest tingituna olid tal teatud privileegid. Ja vähe sellest – samal võitlusel pistis liigikaaslastega vapralt rinda Antsu ja võidupärjaomaniku ühine emagi, kelle punktiarv oli üksühene Antsu tulemusega.
Uued võistlused on taas tulemas ja ehk avaneb Antsul seekord võimalus vennakesele silmad ette teha. Mis siis muud, kui jääme meiegi talle pöialt hoidma.
