Juustust, armastusest ja hellusest
Väike ja väärikas – võiks öelda mai lõpus viie aastaseks saanud väikese brabandi grifooni kohta, kelle ametlik nimi on Mopingri Divine Aristei, kodustele aga märksa lihtsamalt Tofu.
„See nimi tundus kuidagi väga sobilik armsale süle- ja kaisutotule, kes pealegi oli väga juustumaias kutsikas,“ räägib koerakese perenaine Kersti Karu.
Tofu pole noore perenaise esimene lemmikloom. Juba lapsena igatses Kersti enesele looma, esimeseks lemmikuks sai jänes. Üsna kohe sai selgeks, et Kersti oskab ja tahab hoolitseda ning armastada – jänku elas peres kaheksa aastat, mis selle liigi esindaja kohta on väärikas ja pikk maine teekond.
Nüüd aga teadis Kersti kindlalt, et uueks lemmikuks saab koer ning seda mõtet hakkasid ajapikku toetama ka tema vanemad.
Sobiva koera leidmine võttis pisut aega. Internetist Kersti neljajalgset sõpra ei otsinud, küll aga hoidis silmad-kõrvad lahti.
„Ja kui ma ükskord Otepääl ootamatult üht väikest armast koerakest nägin, tuli kohe äratundmine – see on see õige. Aga siis ma ei teadnud veel, mis tõuga tegemist on,“ meenutab Kersti.
Kersti kodu oli tollal Tartus. Neiu asus „jälitustegevusele“ ja saigi teada, et need koerakesed on grifoonid ja et Luunjas ongi pesakond mais sündinud kutsikaid kasvamas. Kutsikale mindi järele augustis ning kohe ilmnes, et rõõm inimese ja kutsika esmasest kohtumisest on vastastikune.
Armastus esimesest silmapilgust
„Esimese öö magasin põrandal kutsika voodi kõrval, käsi üle tema,“ jutustab Kersti. Hommikul aga oli kutsikapesas ainult perenaise käsi, väike koer ise oli oma inimesele tihedalt kaissu pugenud.
Kena kaisukutsikas kohanes kergesti, tegu on nii tõu- kui ka loomuomaselt sõbraliku ja seltsiva loomaga. Terane ja väga uudishimulik on ta ka.
Tofu on täieõiguslik pereliige, seda nii Kalamaja-kodus Kersti ja tema elukaaslase Lennartiga, Viimsis Kersti ema juures kui ka Lõuna-Eestis maal vanavanemate juures.
Autosõidud meeldivad Tofule väga. Et ta autos kaduma ei läheks, haiget ei saaks ega liiklusohtlikke olukordi ei saaks tekitada, osteti talle puur.
„Algul ei tahtnud ta sugugi puuri minna, aga kui me sinna juustu hakkasime panema, võttis Tofu puuri omaks ning nüüd on ta valmis sinna minema ka ilma juustuta,“ räägib perenaine. Tähtsam kui juust on väikesele koerale olla koos oma inimestega – vahet pole, kas sõidetakse metsa, mere äärde, kohvikusse, kauplusesse või külla. Igal pool oskab Tofu hästi käituda ning südameid võita.
Eriti meeldivad pisikesele koerale pisikesed inimesed ehk lapsed. Vaimustus on seni olnud vastastikune. Kohvikus näiteks on üsna tavapärane, et mõnest kõrvallauast tatsab või roomab tilluke kahejalgne Tofu juurde laua alla.
Uksed ja meri
Tofule meeldivad ka jalutuskäigud – ta on valmis tund-poolteist ringi lippama. Tema käitumist iseloomustab tõepoolest kõige rohkem sõna väärikas: suuri koeri ta ei karda ning läheneb kõigile loomadele nagu võrdne võrdsele. Tänaval käib Tofu ilusasti, tema nõrkuseks on aga uksed – uudishimulik loomake tahaks nende juures peatuda, neid nuusutada ning kui võimalik, siis ka trepist üles minna ning nuuskida, mis sealsetel lõhnadel pajatada on.
Kõige lõbusam on loomulikult siis, kui võib piiramatult joosta ja hullata. Näiteks mere ääres liiva sees kraapida ning siis lainetele vastu ja ruttu-ruttu jälle tagasi joosta – vesi on ju suur-suur-suur ja Tofu nii pisike.
Näitustekoera pole Tofust kasvatada üritatud – koerapidamise põhieesmärk on tore pereliige ja seikluskaaslane. Pole ka justkui ranget dressuuri, ent üks keel on perenaisel koerale kindlalt selgeks õpetatud – see on armastuse keel. Ja selles keeles suhtlemine tuleb neil mõlemal väga hästi välja.
Armastus väljendub kõiges, mida Kersti oma lemmikuga teeb ja selles, kuidas Tofu talle vastab, väikesed tähelepanelikud silmad kiindunult ja truult säramas.
Toful on ka oma trikid. Ta oskab käppa anda, lamada ja sitsida. Et neid oskusi näha, võiks talle läheneda dropsi või juustuga. Sirutada oskab Tofu end ka – kui kõhu alt sügada, sirutub koer nagu balletitantsija.
Hirmudest ja heast toidust
Tofu julgusest oli enne juttu, aga nii julge pole siin maamunal ju keegi, et ta kedagi ega midagi ei kardaks. Väike Tofu, kes ühtki suurt koera ei pelga, kardab paaniliselt üht imepisikest olevust, nimelt kärbest. Eriti veel porikärbest, kes koledat põrisevat ja sumisevat häält teeb.
Kui Tofu kardab, ei suuda ta ei põgeneda, haukuda ega niutsuda. Ta lihtsalt kanegestub, silmakesed õudust täis. „Nii ta siis püsib täiesti liikumatuna, kuni kole kärbes on kas toast välja aetud või ära tapetud,“ jutustab Kersti.
Kangestus tabab Tofut ka loomaarsti juures. Õnneks on tal sinna vähe asja olnud: looduse poolt on tal tugev tervis ning perenaise poolt hooliv ja turvaline keskkond.
Igal õhtul valmistavad Kersti ja Lennart lemmikule sooja toitu. Koerakese lemmikuteks on riisi- või tatrapuder lihatükikeste või hakklihaga. Ka kodujuust ning singiraasud maitsevad talle. Tofule meeldib ka koos oma inimestega maiustada. Koerakrõbinad aga kipuvad kaussi seisma jääda, sest selle väikese koera hambad on üsna pisikesed ja mitte kuigi tugevad.
Hoolitsetud ja hoitud on Tofu ka siis, kui perenaine peab õpingute või töö pärast kauem ära olema. Siis hoiavad koerakest hea meelega nii Lennart kui Kersti ema või vanavanemad – väike lemmikloom on kindlalt võitnud kõigi pereliikmete südamed.
