Koera asemel hoopis kalad? Siiami tapluskala õpib peremeest ära tundma ja jälgib huviga kõike, mis toimub väljaspool koduakvaariumit
Tapluskala on akvaariumi valitseja, kes liigub aeglaste ja majesteetlike liigutustega vee ülemistes kihtides.
Vahel ilmub akvaariumihuviliste suureks rõõmuks loomapoodide riiulitele mitmeid pisikesi veega täidetud topse. Lähemal vaatamisel selgub, et neis ujuvad ringi erivärvilised lopsakate uimedega kalakesed – igaühes ainult üks. Oma pisikeses „akvaariumis“ pöörlevad nad kuningliku aeglusega, demonstreerides järjest kõiki sädelevaid soomuseid, mis on kala kehale justkui tiheda sillutisena laotud. See on siiami tapluskala ehk kukeke nagu teda hellitlevalt nimetada tavatsetakse.
Tapluskala, nagu nimigi ütleb, on oma konkurentide suhtes üsna halastamatu. Kaks isast kukekest ei saa rahumeelselt ühes veekogus elada – kohe kui nad teineteist silmavad, järgneb vihane kaklus – kalad ründavad teineteist, rebivad katki ilusad voogavad uimed ja purelevad nagu koerad. Looduses järgneb sellisele kokkupõrkele nõrgema kala põgenemine – tugevam kindlustab oma territooriumi ja ajab võõrad isased sealt lihtsalt minema. Akvaariumi piiratud tingimustes aga lõppevad lahingud ühe kala surma ja teise tugevate vigastustega. See on ka põhjus, miks poes müüdavad kalad väikestesse topsidesse eraldatud on.
Samas ei tasu ennast ka sellest sõjakusest väga hirmutada lasta – kukekese halvad iseloomujooned löövad enamasti välja üksnes oma liigikaaslastega suheldes. Suurtes akvaariumites elavad tapluskalad ilma probleemideta koos suure hulga kaladega.
Paradoksaalselt on ühisakvaariumis peetav tapluskala kõike muud kui riiakas – tihti ulbivad nad pikki tunde ühe koha peal veepinna lähedal, jättes enda ümber sagivad kalad ilma igasugusest tähelepanust. Nii on kukeke justkui akvaariumi valitseja, kes liigub alamatest olenditest välja tegemata üksnes vee ülemistes kihtides, kõik tema liigutused on majesteetlikud – aeglased ja väljapeetud.
Pigem tuleb seega jälgida, et oma olemuselt flegmaatiline ja ahvatlevate uimedega tapluskala erksamate akvaariumikaaslaste nagu näiteks barbuste kiusamise objektiks ei muutuks. Samas on ka mõned erandid – näiteks on kuulda olnud mitmest juhtumist, kus tapluskalad ja guraamid või siis hoopis skalaarid on hakanud territooriumi pärast lahinguid pidama. Teine kurb asjaolu, millest liigagi tihti juttu on, on kukekeste komme õhtuhämaruse varjus neoonkalade parve rünnata ja sealt ilusamaid isendeid maha murda. On võimalik, et selle taga on viimaste erk värvus – pimedas võib kukeke kusagil vilksatavat punast või sinist sädelust ekslikult teiseks tapluskalaks pidada ja ongi kuri karjas nagu öeldakse.
Koera eest
Üks tore asi, mis eristab kukekest paljudest teistest akvaariumikaladest, on nende intelligentne olek ja kiinduv loomus. Erinevalt paljudest kaladest on tapluskala väga tähelepanelik ja jälgib huviga kõike, mis toimub väljaspool koduakvaariumi. Näiteks õpib ta akvaariumi läheduses liikuvaid inimesi peagi tundma. Eriti armastatud on muidugi need, kes kala toidavad ja temaga tegelevad.
Tihti teeb kukeke läbi klaasi oma omanikku silmates väikese rõõmutantsu ja võib ka koera kombel saba liputada. Tuttavat kogu märgates hakkab mõni kukeke vees lausa vänderdama – see on nn rõõmutants, mis igal tapluskalal täiesti erinev võib olla. Tihti ei löö kala tantsu ainult selleks, et süüa küsida, vaid tahab lihtsalt, et talle tähelepanu pöörataks.
Erinevalt levinud stereotüübist, et kalad on tuimad olendid, on kukekestel selgelt väljajoonistunud iseloom – mõned neist on ülisõbralikud, samas kui teised võtavad ähvardava poosi sisse kohe, kui keegi nende territooriumile läheneda püüab. Mõned kukekesed, eriti emased, võivad olla veendunud korraarmastajad. Näiteks kasutab mõni neist tualetina ainult ühes akvaariuminurgas kasvava taime lehealust või siis korrastab akvaariumi põhjakruusa, seda suuga ühest kohast teise tassides.
Tapluskala on ka heaks alternatiiviks koerasõbrale, kellel allergia ei lase karvast lemmikut soetada. Lisaks peremehelembusele, mida tapluskala koertega jagab, on kukekest võimalik samuti oma äranägemise järgi dresseerida.
Esimese sammuna tuleks võtta kasutusele väike eredavärviline pulk, mille abil kukekest treenida. Iga kord, kui kala toidetakse, tuleb ka pulk otsapidi vette pista. Oluline on, et seal kuhu vees ilmub pulk, ilmuks mõni hetk hiljem ka toit. Mõne aja pärast seostab kukeke pulka preemiaga ja õpib selle järel ujuma.
Harjutamise ja kannatliku meelega saab seda pulgakest appi võttes õpetada oma tapluskala läbi rõnga hüppama, oma saba taga ajama, vees saltosid tegema, kehaga tähti kirjutama ja pea kõike muud, mida omanik suudab välja mõelda. Tuleb lihtsalt pulgakest ees liigutada ja lasta kalal sellele järgneda. Ka kukekeste dresseerimise kohta leidub internetis hulganisti nippe ja õpetusi.
Kauniks ja vihaseks voolitud
Need punastes või sinistes toonides uhkete uimedega kalakesed, keda loomapoodides pakutakse, on üsna erinevad looduslikust siiami tapluskalast. Juba sadu aastaid tagasi korjasid võistumänge armastavad Tai elanikud kohalikest lompidest välja aretatud kukekeste ilmetuid esivanemaid, kes vapralt oma territooriumi kaitsesid. Kaks isaskala pandi siis ühte anumasse ja sõlmiti kihlvedusid, kumb kaladest surmaheitluses peale jääb. Võitjatest kõige riiakamaid aretati edasi, eesmärgiga saada veelgi raevukamaid võitlejaid.
Aastakümnete möödudes ilmnesid tehislikes tingimustes peetavatel kaladel mutatsioonid, mida loodus poleks tekkida lasknud – pikenenud uimekiired või erksamad värvilaigud. Hoolika aretustöö tulemusena muutus kollakaspruun lühiuimeline kalake järkjärgult inimsilmale üha meeldivamaks – kuni temast sai pikauimeline iludus, kelle väljakutsuvat välimust tänased akvaristid väga kõrgelt hindavad.
Tänase kukekese põhiolemust ongi kergem mõista, kui mõtleme sellele, et tema aretamise käigus on peetud silmas kaht eesmärki – kala peab nägema välja võimalikult ekstravagantne ja olema territooriumi kaitsmisel äärmuslikult agressiivne.
Aretuse käigus on tapluskala omandanud mitmeid vorme ja värve – meie poodides on enimlevinud sinist, punast või türkiissinist värvi isendid aga olemas on ka kollane, roheline, oranž, must, kreemvalge ja täisvalge variatsioon. Tõeliseks sinilinnuks võib aga pidada punasilmset albiino kukekest – teadaolevalt on seda mutatsiooni ajaloos ilmnenud vaid kahel korral – aastatel 1927 ja 1953. Kummalgi korral ei õnnestunud aga omadust stabiliseerida. Aastal 1994 raputas tuntud jaapani kalaaretaja Tanaka akvaristide maailma, väites, et tal õnnestus luua püsiv albiino tapluskalade liin, aga laiema üldsuseni ei ole sellest liinist veel ühtki kala jõudnud. Probleem paistab olevat selles, et albiino kukekesed kaotavad koos mustade värvirakkudega ka nägemisvõime, mis teeb kalade ellujäämise, rääkimata aretamisest pea võimatuks.
On huvitav fakt, et erinevad värvused asetsevad kukekese kehal kihtidena, kusjuures kõige pealmine on sinine värv, selle all punane ja lõpuks kollane. Selleks, et saada soovitud värvi isend, peavad aretajad pealmised kihid n-ö maha koorima, et soovitud koloriit nähtavale tuleks. Ja nagu sellest veel vähe oleks – mõned sädelevad värvid nagu roheline ja türkiissinine tekivad mitte pigmendi olemasolu tagajärjel vaid selle peegeldumisel läbi soomustes olevate kristallide. Ka seda tuleb aretamisel arvesse võtta. Muidugi on see raske töö, mis eeldab põhjalikke teadmisi kalade geneetikast, aga tulemus on seda väärt – lisaks tapluskalade värvirikkusele on tänaseks olemas ka mitmeid erinevaid mustreid ja üle kümne tunnustatud uimestandardi.
Pulmaheitlus
Üks suurepärane vaatemäng, mida iga akvaariumihuviline võiks korra elus oma silmaga näha, on tapluskalade pulmatants ja sellele järgnev lõimetishooldus. Kui omanikul on õnnestunud luua tapluskaladele sobivad elamistingimused ja võibolla on isane tapluskala ka juba läbi klaasseina sobivat emast silmanud, alustab ta õhumullidest pesa ehitamist. Kukeke ujub pinnale, võtab lonksu õhku ja sülitab seejärel välja limaga kaetud õhumulli, mis kinnitub ideaalis veepinnal ulpivate taimede külge. Kohe haarab ta järgmise mulli ja laseb selle lahti eelmise läheduses. Sihikindla ehitajana jätkab kukeke, asetades pessa ühe mulli teise järel, kuni ta lõpptulemusega rahule jääb.
Tihti on nii, et emase ja isase looma rollid on järelkasvu saamisel küllaltki erinevad. Nii on ka emase kukekese ülesastumine kogu selles vaatemängus üsnagi episoodiline, ent samas peaaegu sõna otseses mõttes kontimurdev. Kui pesa valmis ning emane ja isane kokku viidud, hakkab isane emast pesa alla suunama. Juhul kui emane on vastutulelik, laabub kogu protsess ilma suuremate üleelamisteta. Kui aga juhtub, et ta ei ole veel pereloomisest huvitatud, näitab isane kohe oma brutaalset sõjameheloomust ja sunnib emast jõuga oma tahtele alistuma.
Halvemal juhul on emane sellise „paaritusmängu“ lõpuks juba tugevasti vigastatud – uimed on mitmest kohast lõhenenud ja kohati võivad kehalt puududa ka mõned soomused. Aga sellega tema kannatused veel ei lõpe – isane mähib end nüüd ümber emase keha ja pressib marjaterad jõuga välja, need kohe samaaegselt ka viljastades. Seda embust korratakse veel, kuni kõik marjaterad on väljunud. Lõpuks ajab isane emase pesast eemale. Kohe pärast seda tuleb emane ka akvaariumist eemaldada, sest vastasel juhul võib isane pesa kaitstes emase surmata.
Ent nagu ikka, käivad loomariigis julmus ja hoolivus käsikäes – ükshaaval tõstab värske isa marjaterad nüüd suuga põhjast üles ja sülitab need mullipessa, et seal kuni koorumiseni nende eest hoolt kanda. Kusjuures mõni isa teeb seda sellise entusiasmiga, et keeldub valvepostilt lahkumast isegi söögipausiks. Tavaliselt 24 kuni 36 tundi pärast kudemist pojakesed kooruvad, ent sellega hoolitsus ei lõpe. Värskel isal tuleb jälgida, et juba koorunud pojakesed pesast liiga kaugele ei eksleks ja silm peal hoida, et mõni välisvaenlane pesa ei ohustaks. Umbes nelja nädala vanuselt hakkavad kukekeste pojad üksteist taga ajama. Sel perioodil tuleb ka hakata agressiivsemaid isaseid omaette akvaariumitesse tõstma. Mõned tapluskalade kasvatajad soovitavad jätta püüdliku isase koos poegadega seni, kuni see juhtub.
Kel tekkis nüüd huvi kukekeste pulmaheitlust kohe oma silmaga näha, siis videokeskkond YouTube pakub selleks palju võimalusi. Lihtsalt otsige väljendit „betta fish spawning“ ja juba õige pea hargnevadki teie arvutiekraanil lahti kukekeste mitmed erinevad tõsielu-suhtedraamad.
Kasti
Õnneliku kukeomaniku põhiteadmised
Kuigi kukekesed on ühed vähenõudlikumad kalad, on neil mõned erisoovid, mida täites on kindel, et sinu kala elab pikalt ja õnnelikult.
Paljudel, kes on akvaristikaga kokku puutunud tekib loomapoodi külastades kindlasti küsimus, kuidas on võimalik, et müüdavad kalad pisikeses topsis toime tulevad? Pole ju võimalik, et nii väheses vees oleks lahustunud piisavalt hapnikku. Saladus on selles, et kukeke kuulub labürintkalade hulka. Oma kodumaal elab kukeke madalates, mudase põhjaga veekogudes. Et toime tulla kuivaperioodidega, mil pisemad lombid pea täielikult ära kuivavad, on tal välja arenenud spetsiaalne hingamisaparaat, mille üheks osaks on nn labürintelund. Selle elundi abil on tapluskalad võimelised atmosfääriõhku otse hingama, täpselt nagu meiegi. Tänu sellele omadusele ei vaja kukekese akvaarium õhutamist, küll aga peab olema kindlustatud, et kala pääseb ligi veepinnale (veepinnal liigselt vohavad ujuvtaimed kukekese akvaariumis ei ole seega hea mõte).
Lahtise veepinnaga aga kaasneb uus risk – nimelt on kukekesed suurepärased hüppajad ja võivad uhket õhusaltot sooritades vahel tahtmatult akvaariumist välja lennata. Ja kuigi kukeke on põhimõtteliselt võimeline ka kuival hingama, saab ta seda teha üksnes niikaua, kui ta hingamisaparaat on niiske. Seetõttu oleks turvalisuse mõttes tark katta kukekese akvaarium näiteks plastikust võrguga.
Mis puutub aga akvaariumi suurusesse, siis kuigi kukeke ei vaja tingimata avarat akvaariumi, kasutab ta meelsasti kogu ruumi, mida talle antakse. Ka on suuremat akvaariumit kergem korras hoida ja selles sobivaid veeparameetreid säilitada. Üksinda peetavale tapluskalale oleks ideaalne akvaarium mahutavusega 20 – 40 liitrit.
Kuigi tapluskala akvaarium otseselt filtratsiooni või õhutussüsteemi ei vaja, pole kukekesel ka midagi selle vastu. Mõistliku võimsusega filtri kasutamine tähendab kergemat vaeva akvaariumi hooldamisel ja ka erksama käitumisega kala. Kindlasti on aga vaja veesoojendit, et hoida veetemperatuuri vahemikus 24-30 kraadi ja vältida selle äkilisi kõikumisi.
Suurepärase võimaluse oma kalaga suhtlemiseks pakuvad ühised söögiajad. Kui enne toitmist käed hoolikalt puhtaks pesta, võib kukekest otse näpuvahelt sööta. Hea sideme loomiseks istu iga päev oma kalaga umbes 2 minutit, andes talle väikeste vahedega mitmeid graanuleid või toidutükikesi. Lepliku loomuga kukekesele piisab ainult ühest toidukorrast päevas, ent toit peab muidugi olema kvaliteetne ja vaheldusrikas.
