Mida teha, kui neljajalgne sõber ära kaob ja millised ettevaatusabinõud selle vältimiseks kasutusele võtta?
Lemmikloom on nagu väike laps – uudishimu kihutab teda tagant uurima tundmatuid radu, avastama maailma ja jälitama uus liikuvaid objekte. Me üritame neid küll eemale hoida kõikvõimalikest ohtudest ja kaitsta neid nende endi liigse julguse eest, kuid ootamatu halva juhuse eest ei ole keegi kaitstud: lahtijäetud aken või irvakile ununenud värav, ja meie kass või koer ongi kõige nelja tuule poole kadunud.
Kui neljajalgne sõber ühel heal päeval kaob, tasub jälgida allolevaid soovitusi:
1) pange ümbruskonda võimalikult täpse kirjeldusega otsimiskuulutusi, soovitavalt pildiga. See, mida teie oma koera või kassi eripäraks peate, ei pruugi kohe silma hakata võõrale. Otsimisteated tasub kindlasti teha ka vene keeles;
2) kuulutage eri internetilehekülgedel, samuti raadiotes ja ajalehtedes;
3) helistage kohalikku varjupaika (eeldusel, et see olemas on) ja andke teada looma kadumisest. Kindlasti tasub ise kohale minna, sest kui loom tõesti just väga erilise välimusega ei ole, ei pruugi teda kadumaläinud sõbraga samastada;
4) rääkige oma piirkonna postiljoniga – tema liigub varahommikul, kui on vaiksem ja rohkem loomi liikvel. Suurte majade elanikel soovitan pöörduda majahoidja poole, kes samuti liiguvad ringi varasel ajal ning omavad ligipääsu keldritele ja koridoridele;
5) suhelge sõprade ja tuttavatega, andke teada, et loom on kadunud. Kunagi ei või teada, kelle tuttav või tuttava tuttav on looma juba kuskil märganud;
6) looma otsimisel võtke kaasa tema lemmiktoitu või mänguasi, mis häält teeb. Tuttav heli või lõhn võib hirmunud loomale hästi mõjuda. Tean juhtumit, kus metsa kadunud kass tuli välja krõbuskikoti krabina peale;
7) otsimisretkedel tasub käia vaiksemal ajal (hilisõhtul või varahommikul), siis on vähem inimesi ja ei ole nii tihe liiklus. Loomulikult ei tasu hilisel ajal ihuüksi ringi rännata;
8) kontrollige üle ka täiesti võimatutena näivad kohad (kastid, naabrite kuurid, puuriidad), sest hirmunud ja ähmis loom otsib varju.
Kui lemmikloom on kadunud, pole kasu tagantjärele tarkusest. Mõned ennetavad soovitused:
• laske loom kiibistada - Kiip aitab tuvastada veterinaaridel ja varjupaikadel, kiip on hea lahendus neile kassiomanikele, kes pelgavad, et õues käiv hiirekuningas rihmapidi kuskile kinni jääb. Loomal võiks olla kaelarihm koos plaadi või kuloni ning pererahva kontaktandmetega. Pastakaga kirjutatud number kaelarihmal on kasutu, sest ajaga muutub see loetamatuks. Koera leidjale ei ole kasu kontaktandmeteta rihmast, see näitab küll, et loom on kodune, aga kodu asukoht jääb saladuseks. Varjupaigas on palju kaelarihmaga koeri ja kasse, kuid kuna neil puudub märgistus, on looma omanikke võimatu tuvastada.
• laske loomad steriliseerida või kastreerida, kui te ei tegele aretusega. Pulmaperiood on aeg, kus ka kõige rahulikumal ja kuulekamal neljajalgsel on meeled ärevil ja loodus kutsub. Lisaks pulmaraginas saadud haavadele võivad looma ohustada autod ja vägivaldsed inimesed. Pärast opereerimist muutuvad loomad rahulikumaks ja ei kipu kodust minema, rääkimata sellest, et operatsiooniga välistate soovimatute järeltulijate sünni.
• muutke kodu turvaliseks – kontrollige pidevalt, et aed oleks terve ja korralik: koerad kipuvad end aia alt läbi kaevama või mõne lahtiloksunud aialipi vahelt vehkat tegema. Vaadake, et aiavärav oleks korralikult suletud. Eriti hea variant on see, kus võõras väljast väravat ise lahti ei saagi - see välistab pahatahtliku käe sekkumise looma kadumisse. Vabalt käivat kassi aed muidugi ei peata, ent seda enam tasub tähelepanu pöörata looma tuvastamisele.
• ärge laske tubastel loomadel turnida akendel või rõdudel (eelkõige kassidel). Kõige kindlam on panna akna ette võrk, mis välistab looma õuekukkumise. Tubane loom võib õhulennust ja õuemürast šoki saada ning täiesti ettearvamatult käituda. Uuemad aknad, mis avanevad ülespoole, võivad loomadele saatuslikuks saada – kass võib ennast sinna vahele pressida ja kinni jääda ning võib koguni hukkuda.
Loodan, et minu soovitustest on vaja ainult neid viimaseid. Neljajalgse pereliikme kaotamine on nii kurb kogemus, et seda ei peaks mitte keegi üle elama. Kunagi ei tasu kaelarihma ostmist või kiibi paigaldamist lükata edasi lootuses, et ega niikuinii midagi ei juhtu.
