Lastevanemate hirmutamiseks
Olen loomi ja nende omanikke näinud aastaid. Meeldiv on suhelda nii looma kui tema omanikuga, kui mõlemad kooseluga rahul. Ent – olen näinud ka teistsuguseid kooselusid. Sageli võetakse lemmikloom perre laste pealekäimisel ning vanematel pole olnud aega ega tahtmistki süveneda küsimusse: „Mida lemmiklooma omamine endaga õigupoolest kaasa toob ja milleks peab valmis olema?“
Loom võetakse perekonda. Kui ta just ise ei tule. Temast saab pere liige kuni surmani (koerad-kassid kuni paarkümmend aastat). Kui kannate endas vaikselt mõtet: võib ju proovida, kui hakkama ei saa (ära tüdineme, ei meeldi), võime ta igal ajal ära anda – siis parem ära katsetagi.
Lapsed on ju kangesti agarad lubama ise looma eest hoolitseda, aga elu näitab sageli midagi muud. Lapsed unustavad, ei jõua, neil on laagrid ja ekskursioonid, hiljem edasiõppimine, oma pere. . . Kass või koer jääb ikka sinna, kus ta on harjunud, ning vananeb rõõmsalt koos vanematega. Kas te olete sellega arvestanud?
Mida loom vajab?
RUUMI. On iseküsimus, mida keegi piisava ruumi all silmas peab. Mõni ei saa eramajja koera võtta, sest peenarde vahel pole eneselgi käimise kohta, teine elab ühes toas suurekasvulise dogiga. Ka nii võib, kui koer saab küllaldaselt jalutada.
Koera ei maksa võtta, kui elate ühiselamus, ühiskorteris, niisuguses majas, kus loomapidamine ei ole lubatud, või perega nii väikeses korteris, et teil on kitsas koeratagi. Koer vajab oma nurka – mitte väga käidavas kohas, ahju ääres, ukse, akna ega radiaatori all. Kitsastes oludes muutub koer närviliseks ja kodurahu on rikutud. Kass on ruumi suhtes vähem pretensioonikas, ent ruumi toidukausi ja tualeti tarvis vajab temagi. Kutsika- ja kiisupojaiga on üsna tülikas, sel ajal tuleb arvestada traditsioonilise pererütmi muutusega, näritud kingade ja lõhkiste kardinatega.
Koer vajab jooksukohta väljas. Kas teie koduümbruses on selleks võimalusi? See ei ole koeraga jalutamine, kui temaga maja nurgani kõnnitakse ning kohe tuppa tagasi kiirustatakse.
TAHET. On inimesi, kes loomi ei armasta. Sellised inimesed ei lase endale tavaliselt auku pähe rääkida, ja ongi hea, sest nende ja koera/kassi elust ühise katuse all ei tuleks niikuinii midagi välja. Paljude vanemate lapsepõlve on kuulunud mõni koer, kelle sarnast soovitakse lapselegi. Just sõber, mitte lihtsalt maja- või karjavalvur. Meenutused koerast tekitavad lasteski koerasoovi. Sügavas südamepõhjas on vanemad küll koera võtmise poolt, ent EI sunnib ütlema asjaolu, et nad teavad hästi koerapidamisega kaasnevaid muresid. Kuigi – tahtmist neil jätkub.
Kõige rohkem on neid, kel pole ligemaid kokkupuuteid loomaga enne olnud. Kaldumine EI või JAA poole sõltub nende järeleandlikkusest (-andmatusest) lapsele.
AEGA. Ärge võtke koera majja, kui pere on päev läbi kodunt ära. Pole eriti mõttekas pidada koera selleks, et talle hommikul „head aega“ ja õhtul „tere“ öelda. Kass talub üksindust märgatavalt paremini. On lubamatu, kui koer või kass lastakse päeva hakul omapäi välja ja vastu ööd kutsutakse tuppa tagasi (kui on, keda kutsuda) .
Teenistuskoerad vajavad regulaarset dressuuri, kuid elementaarse kombe- ja käitumisõppe peaks ka iga krants ja sülekoergi läbi tegema. Seegi võtab oma aja.
Aega nõuab pikakarvalise koera kammimine, sagenenud korteri koristamine.
Ärge võtke koera, kui teil lapsegi jaoks aega ei jätku. Võib-olla loodate, et seltsilisega on lapselt kergem taluda teie hõivatust? Kui teil oli enne kiire, siis nüüd seda enam: nii laps kui koer nõuavad oma osa.
RAHA. Hamster maksab vaid mõned eurod (mõnikümmend krooni), kuid puur on see-eest üle kümne korra kallim. Hea otsimise peale saate ehk puuri mõne sõbra käest laenata.
Puhtatõulised kutsikad ja kassid maksavad sadu (tuhandeid). Kui te tõutunnistusest ei hooli, võite ju koera mõnekümne euro eest turult osta, ainult siis võib väikese toakoera pähe ostetud kutsikas hiigelkasvu karjakoeraks sirguda.
Lisaks ostukulutustele kaasnevad loomaga igakuised väljaminekud. Toit ja allapanu, näituse- ja dressuurimaks. Klubisse kuulumise tasu, vaktsineerimised ja arstiabi.
Kui kõige selle läbilugemine ja –mõtlemine teie loomasoovi ei kahandanud, jääb üle vaid õnne soovida loomale, kes teie perre satub.
Kui lõite kõhklema, parem loobuge. Ehk on nii vähem loomapidamises pettunud inimesi ning petetud ja hüljatud loomi.
Tiina Toomet, loomaarst, Tiina Toometi kliinik
LEMMIK 1/2003, lk 29
