Kiibista ja registreeri – vaid nii jõuab lemmik koju tagasi
Populaarsust koguv lemmikloomade kiibistamine on päästnud tuhandete Eesti neljajalgsete elu – ometi on ka paljudel kiibiga lemmikutel jäänud tee koju leidmata ning nende elu on lõppenud surmasüstiga varjupaigas või tänavaohtude keskel. Seda kõike vaid seepärast, et nende andmeid ei ole registrisse kantud. Paigaldades loomale naha alla väikese mikrokiibi, tuvastab kiibilugeja sellelt küll numbritejada, ent kui registrist looma omaniku infot ei leita, jääbki lemmik saatuse hooleks.
Kiibistamine on kiire, valutu ja looma tervisele ohutu
Riisitera suurune mikrokiip paigaldatakse valutu süstlatorkega looma naha alla. Kiip on väike elektronseade, mis on inertne, ei kiirga midagi ega erita kahjulikke aineid ning sellele on kantud 11-kohaline kordumatu numbrikombinatsioon, mida saab lugeda spetsiaalse lugejaga. Kiibistada saab loomakliinikutes üle Eesti keskmiselt 20 euro eest ja vastutustundlik on seda teha kohe, kui loom on oma hoole alla võetud. Kiibi paigaldamine ei küsi lemmiku vanust ega tervislikku seisundit, olles loomale täiesti ohutu. Seega tasub see ette võtta esimesel võimalusel ka vaid toas elavate loomade ja ketikoerte puhul, sest uue sõbra kaotamiseks piisab vaid ühest õnnetust juhusest. Lisaks koertele-kassidele on kiibi paigaldamine ja registreerimine kindlasti vajalik ka teiste liikuvamate lemmikute puhul alates tuhkrutest ja lõpetades küülikutega.
Ka vaid toas elav lemmikloom vajab kiipi
Alles hiljuti kukkus üks kodukass viiendal korrusel asuva korteri aknast alla, maandus viga saamata käppadele ja seadis sammud koju tagasi. Kiisu eksis aga trepikojaga, veetis päevi võõra ukse taga ning jõudis lõpuks varjupaika. Pererahvas teadis, et loom on kiibistatud ja lootis, et kui kass varjupaika jõuab, võetakse sealt ühendust. Varjupaigas aga selgus, et kiisul on küll kiip, kuid registris omaniku andmeid ei ole ja kellelegi teatada ei osatud. Sel korral oli lool õnnelik lõpp, sest omanik taipas varjupaigast korduvalt küsida ja sai sõbra enne hukkamist kätte, ent väga paljud lemmikud enam koju tagasi ei jõua.
Kiip tuleb kanda registrisse
Selleks, et viia kokku lemmikult leitud kiibinumber loomaomaniku andmetega, tuleb need kohe registrisse kanda. Kodu otsivate loomade veebilehekülgi ja kuulutusi on palju, varjupaiku on erinevaid ning mitmes neist hoitakse loomi elus vaid seadusega ette nähtud 14 päeva. Enamasti jõuavad hulkuvad lemmikud varjupaikadesse, kus on tavaks kõigepealt kontrollida loomal kiibi olemasolu. Kui see on olemas ning loomaomaniku andmed on ka registrisse kantud, on lemmik sama hästi kui koduteel.
Mitmetest registritest vali üleriigilised
Eestis on üle saja lemmikloomaregistri, millest vaid kolm on üleriigilised, muutes ülejäänute tõhususe küsitavaks. Mitmed omavalitsused peavad oma sahtlites nn vihikuregistreid Exceli tabelitena või lausa päris ruuduliste vihikutena, kuhu registreeritakse lemmikute kiibinumbrid koos omaniku andmetega. Sellisest registrist on abi vaid siis, kui kodutee kaotanud loom leitakse üles samast piirkonnast. Lemmikloomad aga ei tunne piire ning omavalitsusest välja sattudes võidakse nad viia hoopis teise varjupaika, sest erinevatel omavalitsustel on lepingud erinevate varjupaikadega.
Lisaks kümnetele taolistele registritele on Eestis ka kolm üleriigilist andmebaasi: Eesti lemmikloomaregister (palu andmed lisada kiibi paigaldanud loomaarstil), kohalike omavalitsuste lemmikloomade register (lisa ise andmed riigiportaal eesti.ee kaudu) ja Eesti Kennelliidu register (tõukoertele). Registreerides oma lemmiku andmed vähemalt kahes esimeses, on looma leidmise võimalused kordades suuremad.
Kiibistamine on osades Eesti piirkondades loomaomanikele ka kohustuslikuks muudetud. Näiteks Tallinnas on kohustuslik koerte kiibistamine praktiliselt lahendanud linnas hulkuvate koerte probleemi. Uuest aastast muutub Tallinnas kohustuslikuks ka kasside kiipimine.
Lahendame Eestis kodutute loomade probleemi
Nii lihtne see tegelikult olekski: kui iga loomaomanik oleks piisavalt vastutustundlik ja kiibistaks ning kannaks oma looma üleriigilisse registrisse, oleks kodutute loomade probleem mõne aastaga lahendatud.
