Steriliseerimine vähendab kasside terviseriske ja parandab käitumist
Nõmme loomakliiniku loomaarsti Ursula Mesikäpa sõnul on see kõige tõhusam moodus jooksuaja ärahoidmiseks. Lõikus vähendab tunduvalt ka mädaemaka ja rinnanäärmete kasvajate riski ning tavaliselt paraneb ka kassi iseloom.
Dr Mesikäpa sõnul arvatakse sageli justkui märgistaks üksnes isased kassid oma territooriumi, tegelikult võivad seda teha ka emased. „Enamik emaseid kasse pissib innaajal tuppa, kusjuures nad armastavad pehmeid asju, näiteks pissivad nad diivanile,” märgib dr Mesikäpp. Tavaliselt peetakse neid lihtsalt halvasti käituvateks või põiepõletikuga kassideks, kuid steriliseerimine aitaks märgistamisele lõpu teha.
Selleks, et lasta kassi steriliseerida, ei pea tal olema varem poegi, samuti pole tarvis ära oodata jooksuaega. Lõigata saab juba 4–5 kuu vanust noort looma. „Kui kass on steriliseeritud nii, et tal pole olnud kordagi innaaega, on oht rinnanäärmete kasvajate tekkimiseks märksa väiksem kui neil kassidel, kes on korduvalt innelnud,” selgitab dr Mesikäpp.
Kuna steriliseerides eemaldatakse kassilt emakas ja munasarjad, kaob risk ka mädaemaka tekkeks.
Dr Mesikäpp on kogenud, et inimesed pelgavad lasta looma lõigata, aga tegemist ei ole keerulise lõikusega ning üldjuhul toibuvad loomad lõikusest kiiresti, iseäranis siis, kui omanik looma eest pärast lõikust kenasti hoolt kannab.
Väike haav
Haav, mis emaka ja munasarjade eemaldamiseks kassi kõhule tehakse, on lühem kui üks sentimeeter, lõikus toimub arsti sõnul naha pinnal ning selle käigus eemaldatakse kaks tuletiku suurust tükikest. Õmblusniit jookseb naha all ning kass ei vaja pärast lõikust ka nn kraed pähe.
Umbes kaks tundi pärast lõikust võib omanik looma koju viia ning järgmisel päeval peaks ta tundma end juba reipana, hakkama sööma ja käituma tavapäraselt.
Dr Mesikäpp rõhutab, et kindlasti tuleb enne kassile narkoosi andmist tema südant kuulata, sest südamerikete esinemine ei olegi väga harv juhus.
Kohe pärast narkoosi võib loom olla uimane, ta võib ka oksendada või maha pissida, sellega tasuks peremehel looma jälgides arvestada. Kassi käpad ja kõrvad peavad olema soojad. Kui need on jahedad, siis peab looma soojendama – riidega katmisest ei piisa, vaid tuleb tekitada talle külje alla väike küttekeha, kas siis soojast kotist, riietesse mässitud sooja veega täidetud pudelist vms.
Dr Mesikäpa sõnul annavad nad kliinikust kaasa ka valguvaigisti kolmeks päevaks, pärast seda annab haavavalu juba järele.
Kui loom järgmisel päeval süüa ei taha ja tunneb end halvasti, siis võtta kliinikuga ühendust. Peaaegu alati on abi paarist süstist.
Lõikehaav peab olema puhas ja kuiv, omanik sellele mingit ravimit omal algatusel määrida ei tohi, sest salvid võivad olla loomale mürgised.
Soovitav ei ole lõigata kassi jooksu- ega ka tiinuseajal, kuigi tiinuse alguses on see põhimõtteliselt võimalik, kuid on oht verejooksu tekkeks.
„Kõige ohtlikum on lõigata kuni kuu pärast sünnitust, sest emakas on siis väga rabe,” märgib doktor.
Muutuvad kodusemaks
Isase kassi kastreerimine tuleks samuti võtta ette looma noores eas, enne kui ta õpib oma territooriumi sirtsutamisega märgistama, sest see komme ei taha vahel kastreerides ära kaduda. Sobiv lõikuse aeg on looma viiendal-kuuendal elukuul. „Mida väiksem loom, seda väiksem valu,” viitab dr Mesikäpp.
Isase kassi kastreerimine on veelgi lihtsam kui emase lõikus, neile ei pruugita haavale õmblustki panna, sest koed liituvad ise. Kui narkoosi mõju üle läheb, on ka loom üsna kiiresti tagasi omas elemendis.
Lõikusjärgsed hooldamissoovitused on isastegi puhul samad, mis emaste puhul.
Kastreeritud isased kassid muutuvad tavaliselt kodusemaks, sest enam ei ahvatle ümbruses indlevad emased neid hulkuma minema ja teiste isastega kaklusi pidama. Seetõttu nad ka kisklevad teiste kassidega vähem või üldse mitte. Kui lõikus on tehtud aegsasti, ei teki ka tüütut sirtsutamist.
Kes on selle kombe ära õppinud, ei pruugi seda järgi jätta, kuid kastreeritud kassi piss ei lõhna nii vängelt kui kastreerimata loomal.
