Hiired ja rotid võivad koeri nakatada halva tõvega
Leptospiroosi esineb kõikjal üle maakera, looduslikeks levitajateks on hiired ja rotid. Kliiniliselt avaldub leptospiroos koertel, veistel, hobustel ja sigadel – kassid küll nakatuvad, aga kliiniliselt üldjuhul ei haigestu. „Väga kiire on levik kennelites, eriti neis, kus ei ole kasutusel piisavalt meetmeid hiirte ja rottide tõrjumiseks,” selgitab Ülli Salk Maxi Lemmikloomakliinikust.
Nakatumine toimub otseselt haige looma uriini ja hammustushaavade kaudu, samuti haige looma söömisel. Nakatuda võib ka kaudsel teel, kui koer joob looduslikust seisvast veekogust või lombist. „Tekitaja võib tungida organismi läbi suu ja nina limaskesta, silmade ning kahjustunud naha. Läbi terve naha tekitaja organismi ei pääse,” selgitab Salk.
Kaudse nakkuse saamiseks peavad olema tagatud bakterile soodsad elutingimused – kergelt happeline pinnas, 25 °C temperatuur ning piisavalt niiskust. Sellises keskkonnas võib bakter püsida nakatamisvõimelisena mitu kuud. Kõige suurem on nakkusoht hilissuvel ja varasügisel, samuti soojal kevadel, kui looduses on palju vaba vett, ning märjal suvel. Samal ajal piiravad miinuskraadid oluliselt tekitaja levikut.
Tavaliselt toimub bakteriga nakatumine saastunud vee joomisel. Bakter paljuneb veres ja liigub kudedesse (maksa, põrna, neerudesse, kesknärvisüsteemi, suguorganitesse). Kliiniline pilt sõltub tekitaja virulentsusest ja organismi tundlikkusest, enamasti tekkib see umbes nädal pärast nakatumist ja sõltub haiguse kulust. Ägeda kulu korral tõuseb loomal kõrge palavik, esinevad oksendamine, nõrkus, märgatakse verist rooja/uriini ja ninaverejooksu. „Kahjuks võib nii mõnigi haigusjuhtum lõppeda looma surmaga, seda eriti juhul, kui tekkib multiorganpuudulikkus või kopsuverejooks. Sellisel juhul on haiguse kulg väga kiire ja loom sureb enne laboratoorse diagnoosi kinnituse saamist,” ütleb Salk.
Alaägedal juhul on tunnuste tekkimine aeglasem: märgatakse palavikku, isutust, liigjoomist, liigset urineerimist (või vastupidi väga vähest urineerimist), köha ja hingamisraskusi, raskusi liikumisel, limaskestade ja silmade kollakat tooni (kollatõbi). „Vastavalt tekitajale võivad eelkõige tabanduda neerud või maks, alla 6-kuustel kutsikatel on täheldatud rohkem maksanähtude teket, kuid võib esineda ka multiorganpuudulikkust,” kirjeldab loomaarst.
Haigust on võimalik läbi põdeda ka subkliiniliselt ehk nii, et märgatavaid tunnuseid ei tekigi. Umbes kahe nädala jooksul ilmuvad koera verre antikehad, mis puhastavad haigustekitajatest kõik elundid peale neerude. „Loom on sel juhul küll kliiniliselt terve, ent väljutab uriiniga haigustekitajat pikka aega (kuid). See on eriti oluline teave kenneli omanikele, sest siis on potentsiaalselt ohus kõik kenneli koerad,” hoiatab Salk.
Leptospiroosi diagnoositakse laboratooriumis vereseerumi analüüsist, mõnedel juhtudel on võimalik leida tekitaja ka uriinist. Ravitakse antibiootikumidega toetades samal ajal kahjustada saanud organsüsteeme. Vältimaks tekitaja edasist eritamist uriiniga, tuleb korralikult täita arsti ettekirjutusi. Haige looma peremees peaks looma uriini, väljaheidete ja okse koristamisel täitma elementaarseid hügieeninõudeid ning vajadusel kasutama kindaid.
Ülli Salk leiab, et eelnevast ei peaks lemmikloomaomanikud paanikasse minema ega tervele, elurõõmsale koerale looduses ringi lippamist keelama hakkama. „Loomulikult ei saa koera takistada siit-sealt lonksu vett võtmast, eriti arvestades teadaolevat haigusjuhtude arvu, mis ei ole Eestis väga suur. Meie kliinikus saavad aastas laboratoorse diagnoosi üks-kaks koera, kahtlus ilma laboratoorse kinnituseta on kolmel kuni neljal juhul, aga on ka aastaid, kui pole ühtegi juhtu.”
Enamikel juhtudel on haiguse tekitajateks viis Leptospira serotüüpi, millest osade vastu on võimalik ka vaktsineerida. Et vaktsiinid katavad ainult osa haigustekitajaid, ei taga vaktsineerimine täielikku kaitset. Ülli Salk lisab, et looma sel põhjusel vaktsineerimata jätta ei tasu, sest kunagi ei tea, milline tekitaja parasjagu ründamas on.
Et haigus on suuresti looduskoldeline, võib inimene nakkuse saada pigem loodusest kui oma loomalt, eelkõige kuuluvad riskigruppi matkajad ja veesportlased. Looduses viibides soovitab Salk jälgida oma käte ja jalgade seisukorda – nakkus võib organismi tungida läbi kahjustunud naha – haavade, erosioonide jms. Probleemiks on kindlasti halvad elutingimused – inimene nagu lemmikloomgi nakatub hiirte ja rottide uriiniga saastunud vee ja toiduainete kaudu.
