Tuhkur on uudishimulik ja seltsiv lemmikloom
Heleriga just nii läkski – praegu peab ta seitset looma. Lisaks sellele, et tuhkrud on talle lemmikloomaks, tegeleb ta ka nende aretusega. Esimese looma võttis Heleri üheksa aasta eest. „Ma ei teadnudki, et Eestis tuhkruid peetakse, aga abikaasa rääkis, et äge loom,” meenutab ta. Tuhkru kohta uurides leidis ka Heleri, et see on põnev loom ja mõne aja pärast oligi tal tuhkur majas. „Tegemist on meeldiva ja toreda koduloomaga,” ütleb ta.
Tuhkrud võivad Heleri hinnangul olla üsna erineva iseloomuga – on leebeid ja sõbralikke kaisumõmmisid, keda lapsed saavad endaga kaasa vedada, aga ka isepäiseid selle, kes lastega üldse läbi ei saa. „Iseloom sõltub looma päritolust, värvusest ja sellest, kuidas teda on kasvatatud,” selgitab Heleri. Ta on märganud, et tumedamad loomad on üldjuhul n-ö metsikumad ja iseseisvamad, ka hammustavad nad sagedamini. Heledad (albiinod, šampanjad, šokolaadid) on aga enamasti sõbralikud, leebed ja rahulikud ning saavad laste ja teiste koduloomadega hästi läbi.
Üldiselt tahavad kõik tuhkrud inimesega suhelda ja aega veeta. Nende suhtumine peremehesse ilmneb tavaliselt juba kutsikapõlves. Kui tuhkur on arg ja umbusklik, saab teda kasvatades seltsivamaks muuta.
„Koerast eristab tuhkrut see, et tal ei ole tungi inimesele meele järgi olla, ta teeb seda, mis talle parasjagu pähe tuleb ning kui tema tegu ka inimesele meeldib, on see talle lihtsalt boonuseks,” nendib Heleri.
Tuhkrud on väga uudishimulikud ja liikuvad loomad, aga kassiga võrdselt igale poole nad turnima ei ulatu. Nad hüppavad umbes 70-80 sentimeetri kõrgusele, suuremad loomad ka mõnevõrra kõrgemale.
Tuhkrud tahavad kangesti ka inimese asjades tuustida, ning esemed, mis asetsevad seina ääres, tuleb kindlasti sealt ninaga eemale trügida. Või tuleb asjad laualt, diivanilt ja riiulilt alla lükata. Suurim pahandus, millega nad võivad hakkama saada, on lillepottide üles kaevamine. Osad inimesed peavad tuhkrut nagu kassi – loom saab vabalt kodus ringi liikuda või siis hoitakse teda osa ajast puuris. Heleri ise peab oma seitset looma puuris, lastes neid vahepeal tuppa ringi jooksma.
Pissile liivakasti
Pissil käivad tuhkrud liivakastis, kui neile seda on õpetatud. See ei lähe aga nii hõlpsalt kui kassidega. „Kui tuhkrut ei ole kasvataja juures liivale käima õpetatud, on teda liivakasti raske saada,” tõdeb Heleri. Tema alustab oma loomade koolitamist, kui nad on viienädalased, paari nädalaga saab asi selgeks. See toimib esiotsa vaid oma territooriumil ja kui kutsikas uude koju viiakse, ei oska ta seal kohe liival käia. Äsja koju toodud loomale pannakse liivakaste mitmele poole ning kui eeltöö kasvataja juures on tehtud, kujuneb harjumus häda liivale teha kiiresti välja. Tuhkrutele meeldib pissida välisukse lähedusse, ilmselt territooriumi märgistamiseks. Sel põhjusel võib ta teha ka väikese junnikese.
Tuhkrud söövad peamiselt kuivtoitu, spetsiaalset tuhkrute oma kasside oma. „Tuleb jälgida, et toidu valgusisaldus oleks kõrge ja toorkiu sisaldus madal,” täpsustab Heleri. „Ka peab toit olema valmistatud liha baasil.”
Tuhkru lõhn
Tuhkrul on spetsiifiline lõhn, ka võib ta sabaalustest näärmetest pritsida tugevalõhnalist nõret – enamasti suure ärrituse korral. „See võib juhtuda, kui kutsikas kohtub elus esimest korda näiteks koeraga,” selgitab Heleri.
Emane tuhkur hakkab tugevamini lõhnama (uriini eritama) kord aastas innaperioodil ja enne seda. Kui siis hoolega elamist ei korista, jääb hais terves kodus tunda.
Vänget haisu eritavad suguisased innaperioodil, mis kestab pool aastat – detsembrist-jaanuarist kuni juunini. „Sel perioodil ei saa küll looma nii pidada, et ta jookseb toas vabalt ringi,” täheldab Heleri. „Ka loomale lihtsalt pai tehes jääb käsi haisema. Isegi poes järjekorras seistes võib lõhna järgi tunda, kellel on kodus isane tuhkur.”
Steriliseerimine aitab innaaegsest lõhnamisest vabaneda, samuti väheneb tuhkrule omane spetsiifiline lõhn. Enamik lemmikloomapidajaid lasevadki tuhkru steriliseerida.
Tuhkur tahab tegelemist ja hoolitsemist nagu loomad ikka, aga tuhkur ei pane inimest väga kinni. Teda võib paariks päevaks üksi jätta ja ta saab ilusti hakkama. „Kindlasti on ta inimeste koju tulles siis küll pahane, aga see möödub kiiresti, sest rõõm nende tagasituleku üle on suurem,” muheleb Heleri.
Eksootiliseks loomaks tuhkrut Eestis enam pidada ei saa, nende omanikke on päris palju. „Tuhkru võtavad sageli noored, kel veel lapsi pole, et oleks kellegi eest hoolitseda. Ka lapsed võtavad, kui vanemad lubavad,” ütleb Heleri.
Maasikas ja Delisa
Marilin Karu sai esimese tuhkru lapseeas. „Tahtsin kohutavalt looma, suur soov oli saada koera, aga ema polnud nõus,” meenutab Marilin. Kui ta siis sattus telekast tuhkrust pajatavat saatelõiku nägema ja netist veel lisa luges, sai ta ema nõusse, et võib omale tuhkru võtta. Nii tuligi perre Maasikas ja kahe aasta pärast Delisa, et loomadel oleks seltsis lõbusam. Marilini sõnul on loomad väga erineva iseloomuga – Maasikas on hästi rahulik ja inimlembene, Delisa väga püsimatu, muudkui hüppab ja kargab ringi. „Aga seltsivad ja sõbralikud on nad mõlemad,” lisab Marilin.
Pahandusi on vahel ette tulnud, aga peab Marilini enda süüks. Kui lillepott on näiteks asunud kohas, et tuhkrut pääsevad kaevama. Ja kui käekott juhtub lahti olema, siis tassivad nad rahakoti sealt kohe ära. Samuti sussid ja sokid, mis satuvad nende haardeulatusse. Õnneks on neil komme viia asju ühte kohta, nii et nende ülesleidmine ei osutu keeruliseks.
Marilini mõlemad loomad on steriliseeritud ning tema sõnul väga ei lõhna. Nime peale loomad ei tule, küll aga on nad kohe platsis, kui Marilin vilistab või mänguloomaga piiksutab.
„Kuigi tuhkrud on väga vahvad ja energilised koduloomad, tuleks siiski enne läbi mõelda, kas nende pidamine on võimalik,“ soovitab Marilin, lisades, et Eesti Tuhkrute Liidu inimesed jagavad alati huvilistele nende loomade kohta nõuandeid ja teavet.
