Koer läks kaduma 2010. aastal, mil perenaine temaga Lagedil jalutama läks. Majade vahelt välja jõudes lasi perenaine koera rihmast lahti nagu tavaliselt ning see oli viimane kord, kui ta oma lemmikut nägi. Koer Reku haihtus müstilisel viisil. Ei leitud laipa, mida maha matta, ka kahe pika aasta vältel tehtud päringud kõikvõimalikesse varjupaikadesse ei andnud tulemusi.

Looma perenaine Ainika oli lootuse kaotanud ning aastaid hiljem otsustati võtta uus koer. 

2014. aasta augustis sai Pärnu kodutute loomade varjupaik kõne Viluverest, kus politsekonstaabel oli leidnud metsast viletsas seisus koera. Looma leidnud naine ootas varjupaiga töötajad ära, et kätte näidata koht, kus koer täpselt asub. Kõrges rohus olid sisse tallatud looma lamamisasemed, näha oli, et koer on seal veetnud mitmed päevi ja öid.

Varjupaikade MTÜ turundusjuhi Mari Hagi sõnul läksid nad kohe koerale järgi. Koera pikakarvaline kasukas oli kohutavas seisukorras - tagumisel jalal oli hiiglaslik kasvaja ning näha oli, et loom oli kannatanud nälja ja vedelikupuuude käes. 

''Esimene sõit viiski koera Pärnu väikeloomakliinikusse, kus arst ta üle vaatas. Vaatamata sellele, et elu polnud seda koera hellitanud, hämmastas meid tema jäägitu usk inimestesse,'' sõnas Hagi. 

‘'Kõige rohkem hirmutas meid kasvaja. Samuti märkasime koera kaelal karvutut, soonitud kohta - ilmselt oli ta mõnda aega olnud just mitte kõige hoolivama inimese juures ketikoeraks,’’ meenutab Hagi nähtut.

Koer sai nimeks Zeus ning talle tehti vajalikud protseduurid - varjupaiga arst eemaldas kasvaja, loom kiibiti, vaktsineeriti ning esialgu pandi eridieedile, et seedimist korda saada.

Hämmastaval kombel ei tundnud Zeusi vastu keegi erilist huvi, ehkki infot koerast sai postitatud mitmetesse kanalitesse ja kõik varjupaiga töötajad andsid oma parima, et see fantastilise iseloomuga koer saaks jõulud vastu võtta oma kodus.

Koera omanik Ainiki oli juhuslikult näinud internetist Zeusi pilti näinud ja kahtlustas, et tegu võib olla tema 2010. aastal kaotsiläinud Rekuga.

Eile õhtul tuli perenaine Ainike oma koera Pärnu varjupaika vaatama ning täna läks Reku koos pererahvaga tagasi koju. ’’Meile uudis Reku leidmisest suure üllatusena. Me enam ei uskunud, et ta elus on. Kaks esimest aastat otsisime teda aktiivselt ning seejärel leppisime, et teada enam ei ole. Emotsioon kohtumisest oma viis aastat kadunud loomaga oli kirjeldamatu!’' on perenaisel hääl värisev. ''Reku tundis minu kohe ära, sest ta tuli lihtsalt minu juurde, pani oma pea sülle ja oli väga rahulik.''

Ainike rääkis, et ehkki kodus pakub Rekule seltsi ka seitsmekuune kassipoeg, ei ole pererahval hirmu, et Reku temaga ära ei harjuks. ''Ta on väga rahulik ja leplik koer ning alati kõigiga sõber,'' on perenaine koera leebes loomuses veendunud.