Need inimestele mõeldud ravimid võivad isegi väikeses koguses lemmiklooma tappa

Mõned ravimid, mis on inimesele ohutud, võivad ka väikeses koguses põhjustada meie lemmiklooma ootamatu surma.
Juba 16. sajandil ütles Austria füüsik ja alkeemik Paracelsus: „Kõik ained on mürgised, ei ole ühtegi, mis ei oleks mürgine. Ravimit eristab mürgist õige doos.”

Kas loomade ja inimeste ravimid on tõesti nii erinevad? Ühest küljest mitte, sest loomade ravimiseks kasutatakse mitmeid inimestele mõeldud medikamente. Enamikku inimeste ravimeid katsetatakse enne kasutamist loomadel. Nii saadakse teada ravimite võimalikest kõrvaltoimetest, koostoimetest teiste preparaatidega ja ohtudest.

Teisest küljest leidub jällegi ravimeid, mis on inimesele ohutud, kuid võivad põhjustada looma surma. Millest selline erinevus? Vastus on lihtne: inimesel ja koertel-kassidel on erinev ainevahetus.

Kõige parem näide on käsimüügiravim paratsetamool (Panadol, Efferalgan, Pamol, Paramax, Solpadeine, Coldrex), mida kasutavad nii täiskasvanud kui ka väikelapsed. Seevastu kassidel põhjustab väiksemgi paratsetamooli kogus mürgistust ja surma, seda tuntakse atsetaminofeeni mürgistuse nime all.

Enamikul imetajatel lõhustub atsetaminofeen maksas mittetoksilisteks ühenditeks ja väljub organismist neerude kaudu. Paratsetamooli toksiline doos on koera puhul 100 mg/kg ja kassil 10 mg/kg.

Tõsised kahjustused

Ka teised meditsiinis kasutatavad põletikuvastased ravimid, nagu ibuprofeen, analgiin, aspiriin, ketoprofeen, diklofenak, võivad tekitada loomadele tugevaid kahjustusi, eriti pikemat aega kasutades. Sagedasemad hädad on mao ja soolestiku limaskesta haavandid, neerukahjustused ja vere hüübimishäired.

Loomaarstina olen näinud loomi, kellele omanikud on pahaaimamatult andnud inimeste põletikuvastaseid ravimeid ning tagajärjeks on olnud tugevad mao ja soolestiku verejooksud ning neerupuudulikkus. Kui manustatud kogused ei ole suured, saab mõnda looma aidata, kuid enamikul juhtudel lõpeb asi looma surmaga.

Loomaarstide seas levib ütlus, et koer ei ole inimene ja kass ei ole koer. See tähendab, et alati tuleb arvestada, et loomaliigid on erinevad. Ja mitte ainult, ka ühe liigi piires võib teatud tõugudel esineda ravimitalumatust. Kõige parem näide on ivermektiin, mida kasutatakse nii välis- kui ka siseparasiitide tõrjeks – eeskätt küll põllumajandusloomadel –, kuid mis on näiteks kollidele ja pärsia kassidele mürgine.

TASUB TEADA:

Koeraparasiitide täpilahus võib olla kassile mürgine

•Samuti on erinevusi koerte ja kasside välisparasiitide tõrjeks kasutatavatel täpilahustel. Viimastel aastatel on välisparasiitide tõrjeks täpilahuste kasutamine olnud äärmiselt populaarne.

•Täpilahuste toimeained on fiproniil, imidaklopriid, metopreen ja permetriini. Viimasena nimetatu on eriti mürgine just kassidele.

•Kõigi suures kontsentratsioonis permetriini sisaldavate täpilahuste pakenditele on märgitud: kasutada ainult koertele.

•Siiski on juhtunud, et omanikud on kasutanud permetriini sisaldavat täpilahust kassi puhul ja see on tekitanud loomal tugeva mürgituse.

•Permetriin on neurotoksiline ja suurendab loomal naha valutundlikkust, kogu keha lihaste tõmblusi ja värinaid. Samuti kehatemperatuuri tõusu, krampe ja kõige kurvema stsenaariumi järgi surma.

•Täpset põhjust, miks ka väike kogus permetriini kassile mürgine on, ei teata.

•On olnud ka juhtumeid, kus koer, kellele äsja on pandud täpilahust, mis kassile ei sobi, on kassiga kokku puutunud ja tekitanud tollel mürgituse.

•Soovitatav on hoida kassid täpilahust saanud koerast nii kaua eemal, kuni lahus on imendunud.

•Samuti võivad kassid end või koera lakkudes lahust sisse süüa, mis mõjub neile eriti mürgiselt.

•Loomaarsti kiire abita võivad ka väikese koguse lahust saanud kassid surra.

Allikas: Eesti Päevaleht